"Oluline“ või „mõjukas“? Ajakirjanduslik vaade aastale 2015

Andres Kõnno, BMMG analüütik

Pingeridasid 2015. aasta kohta on tänaseks ilmunud mitmeid. Valdavalt ikka selle kaudu, mida peetakse Eesti elu mõttes mõjukaks. Et mõjukuse kritieeriume on erinevaid, pole ka imestada et vaated mõjukusele võivad olla üsna erinevad (vt nt EPL 15.12 2015 Eesti mõjukate pingerida või Liisi Laineste „Pagulaskriis Internetis“, Sirp 15.01). Station.ee analüüsimootori abil sorteerisime eestikeelse ajakirjanduse (s.h online meedia) andmebaasi aastast 2015 inimeste, institutsioonide ja kohanimede vaates. See ei ole mitte vaade mõjukusele, vaid ennekõike ajakirjanduses oluliseks peetud inimeste ja valdkondade pingerida. Alljärgnevalt mõned tähelepanekud selle kohta, mida eesti ajakirjandus 2015. aastal oluliseks pidas.

Tüüpiline uudistepäev anno 2015 sisaldas ca 3000 lugu. 68% nendest pärinevad on-line ajakirjandusest, 17% kohaliku tähtsusega ajakirjandusest ja 10% üleriiklikust trükimeediast. Ülejäänud 5% sisust jaguneb tele-, raadio ja erinevate ajakirjade vahel.

Kõige olulisem mida 2015. aastast välja tuua, on nähtav muutus eesti ajakirjanduse ruumikäsitluses: tänu pagulastemaatika esiletõusule hõlmasid välisuudised mitme kuu vältel olulise osa meie uudismaastikust. Mahtudest rääkides: ca 700-800 lugu nädala-paari vältel oleks lihtsalt üks sensatsiooniline episood, samas üldvaates ei muudaks see eriti midagi. Reaalselt kajastati pagulastemaatikat sellises mahus iganädalaselt maist detsembrini, s.t rohkem kui pool aastat. Mida selline tasakaalu muutus lugeja jaoks tähendab, on eraldi sotsioloogiline küsimus; võrdluseks võib siinkohal välja tuua, et viimased suuremad n-ö välisruumi invasioonid meie lugemislauale toimusid aastal 2011 seoses euro kasutuselevõtmisega ja sellele eelnevalt 2008 seoses ülemaailmse majanduskriisiga. Tagantjärele vaadates võib tõdeda, et see „uus reaalsus“ päriselt meediapildist ei kadunudki: välisuudiste osakaal eesti ajakirjanduses on erinevate märgiliste sündmuste toel pidevalt suurenenud. Ei saa öelda et see on toimunud siseuudiste arvelt – pigem on tegemist on-line ajakirjanduse poolt pakutava mahuefektiga. Selles mõttes võib küll tõdeda, et üldplaanis on vaade eesti meediamaastikule oluliselt mitmekesisem kui näiteks 10 aastat tagasi.

Valdkondade lõikes torkab silma, et proportsionaalselt kajastatakse Eesti elu ennekõike lähtudes avaliku sektori tegevusest. Erasektorist räägitakse nende juhtumite kaudu, mis illustreerivad seadusandliku- ja täidesaatva võimu mõju „päriselule“. Samal põhjusel ei domineeri suurele andmestikule põhinevas statistikas ka nn kollase meedia poolt kajastamist leidvad sündmused. Püsiteemana ei konkureeri siin isegi spordiuudised. Populaarseima spordiala – jalgpalli seoses kajastati näiteks kõige rohkem Nõmme Kaljut (2800 viidet), järgnevad FC Levadia (2300 viidet), FC Flora (1600 viidet) ja alles siis BC Kalev (1347 viidet). Need mahud ei konkureeri ligilähedaseltki ei sise- ega välispoliitika uudistega.

Silmatorkavalt ei ole ajakirjanduse poolt enimkajastatud avaliku elu tegelaste seas meelelahutustööstuse esindajaid. Nende inimestega seotud sündmuste episoodiline mõju võib tunduda vahel oluline, kuid see ununeb ruttu. Suurt pilti vaadates on see tähtsusetu võrreldes poliitikutele jagatava igapäevase tähelepanuga.

Uudisruumi geograafias torkab silma Venemaa ja USA ülekaal. Ootuspäraselt jagavad järgmisi kohti meie lähinaabrid Soome ja Läti. Eestisiseses ruumijaotuses domineerib Tallinn ca 116 000 viitega. Seda on veidi üle poole rohkem kui viidati järgmisel kohal paiknevale Tartule (46 048 viidet). Veidi rohkem kui 10 000 viidet tehti veel Pärnule, Viljandile, Rakverele ja Narvale; ülejäänud Eesti oli esindatud märksa tagasihoidlikumalt.

Välisuudiste olulisus kajastub selgelt enimtsiteeritud kõneisikute pingereas. Selle esikohalt leiame Vladimir Putini rohkem kui 9000 viitega, kõik ülejäänud kõneisikud pälvisid tähelepanu umbes poole väiksemas ulatuses (vt graafikut). Lisaks viidatud pagulasteemadele ja Lähis-Ida kriisile võib selle pingerea põhjal üsna kindlalt välja tuua ka teised kaks olulist fookust 2015. aastast. Need on Vene-Ukraina sõda ning Kreeka elu erinevad aspektid (võlakriis, valimised, põgenikud).

Institutsioonidest sai ülekaalukalt parima tähelepanu Euroopa Liit, millele viidati erinevates seostes ca pool miljonit korda. Seda on umbes neli korda rohkem kui räägiti Tallinna linnast ja seitse korda rohkem kui kajastati Vabariigi Valitsuse või Riigikogu tegevust (mõlemal juhul ca 72 000 viidet). Kõik ülejäänud välisinstitutsioonid said oluliselt tagasihoidlikuma kajastuse (Euroopa Komisjon – 16 000, NATO – 11 000, ÜRO – 9000 viidet, jne). Eesti vaates domineerivad valitsuse ja riigikogu kõrval avalik-õiguslikud ülikoolid (TÜ 19 000, TTÜ 9000 ja TLÜ vastavalt ca 6000 viidet) ja riigiametid (PPA 6000, Harju Maakohus 3700, ministeeriumid 4000-7000 viidet ning Päästeamet 3200 viidet).

Erilisi üllatusi ei paku parteide mainimine: üsna tasavägiselt on esindatud kõik parlamendierakonnad. Selles pirukas on Reformierakonna osa 27% (ca 40 000 viidet), järgnevad Keskerakond 25% ning SDE 21% (vastavalt 38 000 ning 32 000 viidet). IRLi-le jääb 20% ning 31000 viidet. Vabaerakonnale ja EKREle viidati vastavalt 6200 ning 5100 loos (vastavalt 4% ja 3% parlamendiparteide kajastustest).

Poliitikutest konkureerivad esikoha pärast Taavi Rõivas ja Edgar Savisaar. Kolmandat ja neljandat kohta jagab Kadri Simsoniga president Toomas Hendrik Ilves, järgnevad Jevgeni Ossinovski ja Hanno Pevkur. Siinkohal tuleb muidugi nentida, et meil ei ole eraldi statistikat sellest kui palju ühel või teisel teemal sõna võeti. Siiski saab välja tuua, et välisuudistes domineerisid inimesed keda siinne meediaruum seostab valdavalt julgeolekuküsimustega. Eestisisest arvamusruumi kirjeldavaid graafikuid vaadates on näha, et domineerivad arvamusliidrid kellel lisaks julgeolekuteemadele on kohustus kommenteerida ka teisi päevakajalisi küsimusi. S.t kodumaine reflektsioon julgeolekuteemadel on tagasihoidlikum, kui see lugude mahtu arvestades olla võinuks.