|
Tallinn, 23.
jaanuar 2003. Eesti Ajalehtede Liidu (EALL) soovitab 2. märtsil
2003. a toimuvate valimiste eelsel perioodil lähtuda järgmistest hea
ajakirjandustava reeglitest.
Ajalehtedes juhib valimiskampaania kajastamist eneseregulatsioon,
mitte seadus, nagu ringhäälingus. Valimiste eel kasvab ajakirjanduse
roll märkimisväärselt, võrreldes valimiste vahelise ajaga. Kuid
samuti kasvab poliitiliste jõudude ja kandidaatide surve
ajakirjandusele, mis võib ajakirjanduse tasakaalust välja viia.
Nende kahe vastasjõuga väärikalt toime tulemiseks on toimetustel
otstarbekas kehtestada kindlad valimiste kajastamise reeglid, mis
tehakse leheveergudel teatavaks nii lugejatele-valijatele kui
kandidaatidele.
Eesti valimisseadustes ei ole sätestatud valimiskampaania mõistet
ega algustähtaega. Küll on aga kindlaks määratud valimistoimingute
tähtajad. Üks oluline tähtaeg on siis, kui lõpeb kandidaatide
registreerimine (21. jaanuaril). Sellest ajast võiks ajakirjanduses
kehtida valimiskampaania reeglid, mis on rangemad tavakajastusest.
Valimiseelse ajakirjanduse põhireeglid:
** Ennast sõltumatuks nimetavas ajalehes saavad kandidaadid sõna
võimalikult võrdsetel tingimustel. Avalikult parteilise
orientatsiooniga väljaande jaoks see reegel ei kehti.
** Tasuliste materjalide märgistamine. Lugejale peab olema selge,
milline on tasutud materjal ja milline on poliitiline reklaamtekst.
Reklaamtekstid kannavad vastavat märget või on kujundatud reklaamile
omaselt. Hea ajakirjandustava ei näe ette ajakirjandusstiilis
materjalide avaldamist reklaamidena (näiteks toimetuse töötaja poolt
allkirjastatud intervjuu kandidaadiga, mis esmapilgul jätab mulje
ajakirjanduslikust materjalist).
** Ajaleht võiks hoiduda ka lausreklaami vastandist – liigsest
reglementeerimisest. Muidu võib kahjustatud saada normaalne avalik
väitlus, mis on valimiseelse elu lahutamatu osa. Toimetus otsustab,
kust läheb joon ajakirjandusliku materjali ja poliitilise reklaami
vahel. Kuid enne raha sissekasseerimist võib mõelda selle üle, et
ülemäärane maksustamine ei lase
tekkida avalikul poliitilisel debatil. Vastavalt oma profiilile võib
iga ajaleht fikseerida, missugune on valimiseelse väitluse maht,
mida ajaleht kui kommunikatsioonivahend enda kanda võtab. Ülejäänu
läheb poliitilise reklaami alla.
** Teravdatud tähelepanu uudisväärtuse tuvastamisele. Valimiseelsel
perioodil on vaja toimetuses hoolikamalt kui muidu kaaluda, kas on
tegemist tõelise uudisega või propagandatrikiga.
** Ka valimiskampaania ajal kehtib printsiip, mida hea ajakirjandus
kogu aeg järgib: uudised ja arvamused on eristatud. See tähendab, et
lugeja peab valiku tegemiseks saama lugeda kandidaatide seisukohti
ka ehedal kujul, nii nagu nad ise neid väljendavad (kas
otsetsitaatidena uudisloos või kandidaatide poolt kirjutatud
artiklitena). Toimetus saab neid seisukohti hinnata ja analüüsida
juhtkirjades, kuid hea ajakirjandustava ei luba lugejat jätta
algmaterjalita (st lugeja suhtes pole aus, kui talle
kommenteeritakse pikalt mingit sündmust või väidet, mida leht uudise
kujul avaldanud pole).
** Ka sõltumatuna esinev väljaanne saab oma sümpaatiat välja
näidata, toetades juhtkirjas mingit konkreetset erakonda. Kuid hea
ajakirjandustava järgi säilitatakse uudisveergudel ikkagi võrdsuse
ja igakülgsuse põhimõte.
** Et mitte kahjustada ajakirjanduse usaldusväärsust, ei tööta
kandideerivad zhurnalistid tavaliselt valimisperioodil poliitika-
ega uudisajakirjanikena, vaid tegelevad muude valdkondade või nn
kaadritaguse tööga (tekstide toimetamine jms). Samuti kahjustab
pressi sõltumatut vaatlejarolli poliitiliste parteidega seotud
isikute pendeldamine ajakirjanikutöö ja
parteipoliitiku ameti vahel.
** Toimetuses peaks olema eriline tähelepanu avaliku arvamuse
küsitluste avaldamisele. Kes tellis küsitluse? Millal korraldati?
Kui palju oli vastajaid?
EALL
|
|
