|
Tallinn, 21.
jaanuar. Eesti Ajalehtede Liit (EALL) ja Pressinõukogu pakuvad
soovituse leinakuulutuste avaldamise kohta. Teema kerkib aeg-ajalt
üles, hiljuti ajalehes Lääne Elu, kus 9.01 ilmus Ene Pajula
arvamusartikkel "Leinakuulutused - nagu matmine nimetusse hauda".
Sellest loost vääriks arvestamist seisukoht, et märkida
surmakuulutustele lahkunu nimi, sünni- ja surmadaatumid ning matuse
aeg ja koht. Nimetute surmakuulutuste vältimisega avaldaksime
austust lahkunud inimesele. Seepärast soovitame avaldada
surmakuulutused nimega. Kui lahkunu omaksed seda ise ei taipa
pakkuda, võiks kuulutuse vastuvõtja nime lisamist soovitada. Sellist
praktikat viljelevad juba mitmed lehed, näiteks Pärnu Postimees,
Lääne Elu ja Postimees.
Eesti Ajalehtede Liidu tegevdirekror Tarmu Tammerk
Pressinõukogu tegevsekretär Maige Prööm
************************************************
Lääne Elu arvamusküljelt, 9.01.2003
Leinakuulutused - nagu matmine nimetusse hauda
Iga on juba selline, et mu pilk langeb järjest sagedamini ajalehtede
surmakuulutuste leheküljele. Pisitasa hakkavad lahkuma
eakaaslasedki, rääkimata nende vanematest. Info, mida jagatakse
leinakuulutuse peopesa veerandiku suurusel pinnal, võib olla päris
suur ja oluline. Lääne Elus kuulutajad kasutavad vaid murdosa
võimalustest, mida kuulutus pakub.
Poole aasta eest oli mu Tallinnas elav ema õnnetu, sest teate
kunagise hea sõbra lahkumisest sai ta nädalaid pärast matust. See
inimene oli talle olnud väga tähtis, siis aga side katkes. Ta oleks
tahtnud tulla viimast austust avaldama, aga ta lihtsalt ei saanud
teada. Lehes ilmus küll ligi kümme kuulutust, aga mitte üheski
polnud märgitud lahkunu nime. Kaastunnet avaldati isa, vanaisa,
vanavanaisa, onu jne lahkumise puhul, aga kes oli see isa, vanaisa
ja onu, jäigi saladuseks. Minu meelest on see nagu nimetusse hauda
matmine. On loomulik, et me ei pruugi teada kõigi vanaemade ja
tädide nimesid, aga miks me siis ei küsi? Vahel saab anonüümset
lahkujat identifitseerida inimese kaudu, kellele kaastunnet
avaldatakse, aga kaugeltki mitte alati.
Kehvad kaastundeavaldajad
Miks ilmub Lääne Elus nii palju kaastundeavaldusi ą la Malle, oleme
raskel hetkel sinuga, Kalle? Mis mõte neil on? Sellise
kaastundeavalduse puhul peaksid Malle ja Kalle olema head tuttavad.
Miks ei lähe Kalle ja lihtsalt ei kallista Mallet ega avalda talle
suuliselt kaastunnet? Mina Mallena oleksin selle üle hoopis
tänulikum. Kas oleme kehvad kaastundeavaldajad? Ei oska leida õigeid
sõnu ega neid välja öelda. Lehes on lihtsam. Seitsmekümne krooni
eest on kohustus täidetud.
Minule oluline sõnum jääb aga saamata - kes on see Malle, keda
minagi võib-olla tunnen ja kellele peaksin kaastunnet avaldama?
Torman inimesele tänaval vastu ja küsin rõõmsalt, kuidas ta emal
läheb. Malle vaatab mind kui elukat - kuidas ma ei tea? Aga minu
tutvusringkonnas on võib-olla mitu Mallet. Tean juhtu, kus n-ö Malle
isegi ei saanud kõigile kaastundeavaldustele pihta.
Keegi peaks teatama
Mitmel pool, nt Pärnu Postimehes on tavaline, et inimese jäädavast
lahkumisest teatab eelkõige perekond. Selles kuulutuses on siis
tavaliselt lahkunu ees- ja perekonnanimi, naiste puhul ka
neiupõlvenimi, sünni- ja surmadaatum (Lääne Elus peaaegu olematu),
sest Eestis on ühenimelisi päris palju; matusetalituse aeg ning
koht. Kui inimene on üksik, võiks selle teate panna kas omavalitsus,
praegused või endised kolleegid ja miks mitte ka sõbrad. Võtkem seda
kui viimset austust kunagi elanud, armastanud, loonud ja töötanud
inimesele. Kõik me oleme seda väärt. Surmakuulutuse mõte peakski
eelkõige olema teade kellegi lahkumisest, mitte et tunneme kaasa.
Postimees on muide sellega hakkama saanud. Sealsetes
surmakuulutustes ei ole anonüümset lahkunut.
Ene Pajula
|
|
