Kohalike valimiste kajastamine ajalehtedes

2. aprill 2002.
Eesti Ajalehtede Liidu (EALL) soovitusi 20. oktoobril toimuvate kohalike valimiste eelseks perioodiks.

Ajalehtedes juhib valimiskampaania kajastamist eneseregulatsioon, mitte seadus, nagu ringhäälingus. Valimiste eel kasvab ajakirjanduse roll märkimisväärselt, vőrreldes valimiste vahelise ajaga. Kuid samuti kasvab poliitiliste jőudude ja kandidaatide surve ajakirjandusele, mis vőib ajakirjanduse tasakaalust välja viia.

Nende kahe vastasjőuga väärikalt toime tulemiseks on toimetustel otstarbekas kehtestada kindlad valimiste kajastamise reeglid, mis tehakse leheveergudel teatavaks nii lugejatele-valijatele kui kandidaatidele.

Eesti valimisseadustes ei ole sätestatud valimiskampaania mőistet ega algustähtaega. Küll on aga kindlaks määratud valimistoimingute tähtajad. Üks oluline tähtaeg on siis, kui lőpeb kandidaatide registreerimine (15. septembril). Sellest ajast vőiks ajakirjanduses kehtida valimiskampaania reeglid, mis on rangemad tavakajastusest.

Valimiseelse ajakirjanduse pőhireeglid:

**Ennast sőltumatuks nimetavas ajalehes saavad kandidaadid sőna vőimalikult vőrdsetel tingimustel. Avalikult parteilise orientatsiooniga väljaande jaoks see reegel ei kehti.

**Tasuliste materjalide märgistamine. Lugejale peab olema selge, milline on tasutud materjal ja milline on poliitiline reklaamtekst. Reklaamtekstid kannavad vastavat märget vői on kujundatud reklaamile omaselt. Hea ajakirjandustava ei näe ette ajakirjandusstiilis materjalide avaldamist
reklaamidena (näiteks toimetuse töötaja poolt allkirjastatud intervjuu kandidaadiga, mis esmapilgul jätab mulje ajakirjanduslikust materjalist).

**Ajaleht vőiks hoiduda ka lausreklaami vastandist - liigsest reglementeerimisest. Muidu vőib kahjustatud saada normaalne avalik väitlus, mis on valimiseelse elu lahutamatu osa. Toimetus otsustab, kust läheb joon ajakirjandusliku materjali ja poliitilise reklaami vahel. Kuid enne raha
sissekasseerimist vőib mőelda selle üle, et ülemäärane maksustamine ei lase tekkida avalikul poliitilisel debatil. Vastavalt oma profiilile vőib iga ajaleht fikseerida, missugune on valimiseelse väitluse maht, mida ajaleht kui kommunikatsioonivahend enda kanda vőtab. Ülejäänu läheb poliitilise reklaami alla.

**Teravdatud tähelepanu uudisväärtuse tuvastamisele. Valimiseelsel perioodil on vaja toimetuses hoolikamalt kui muidu kaaluda, kas on tegemist tőelise uudisega vői propagandatrikiga.

**Ka valimiskampaania ajal kehtib printsiip, mida hea ajakirjandus kogu aeg järgib: uudised ja arvamused on eristatud. See tähendab, et lugeja peab valiku tegemiseks saama lugeda kandidaatide seisukohti ka ehedal kujul, nii nagu nad ise neid väljendavad (kas otsetsitaatidena uudisloos vői kandidaatide poolt kirjutatud artiklitena). Toimetus saab neid seisukohti hinnata ja analüüsida juhtkirjades, kuid hea ajakirjandustava ei luba lugejat jätta algmaterjalita (st lugeja suhtes pole aus, kui talle kommenteeritakse pikalt mingit sündmust vői väidet, mida leht uudise kujul avaldanud pole).

**Ka sőltumatuna esinev väljaanne saab oma sümpaatiat välja näidata, toetades juhtkirjas mingit konkreetset erakonda. Kuid hea ajakirjandustava järgi säilitatakse uudisveergudel ikkagi vőrdsuse ja igakülgsuse pőhimőte.

**Et mitte kahjustada ajakirjanduse usaldusväärsust, ei tööta kandideerivad zhurnalistid tavaliselt valimisperioodil poliitika- ega uudisajakirjanikena, vaid tegelevad muude valdkondade vői nn kaadritaguse tööga (tekstide toimetamine jms). Samuti kahjustab pressi sőltumatut vaatlejarolli poliitiliste parteidega seotud isikute pendeldamine ajakirjanikutöö ja parteipoliitiku ameti vahel.

**Toimetuses peaks olema eriline tähelepanu avaliku arvamuse küsitluste avaldamisele. Kes tellis küsitluse? Millal korraldati? Kui palju oli vastajaid?

EALL