Kohalike valimiste kajastamine ajalehtedes

EALLi soovitusi 17.okt. 1999 kohalike valimiste eelseks perioodiks

Ajalehtedes juhib valimiskampaania kajastamist eneseregulatsioon, mitte seadus, nagu ringhäälingus. Valimiste eel kasvab ajakirjanduse roll märkimisväärselt, vőrreldes valimiste vahelise ajaga. Kuid samuti kasvab poliitiliste jőudude ja kandidaatide surve ajakirjandusele, mis vőib ajakirjanduse tasakaalust välja viia.

Paljude maade praktika on näidanud, et nende kahe vastasjőuga väärikalt toime tulemiseks on toimetustel otstarbekas kehtestada kindlad valimiste kajastamise reeglid, mis tehakse leheveergudel teatavaks nii lugejatele-valijatele kui kandidaatidele.

Ringhäälingunőukogu on Eesti Raadiole ja ETVle kehtestanud valimiskampaania perioodi alguseks 16.septembri, kuna eelneval päeval on viimane vőimalus saadikukandidaatidel esitada kandideerimiset loobumise avaldusi. Kuigi antud otsus ajalehti ei puuduta, vőivad lehed samuti alustada valimiseelste reeglite rakendamist samast päevast. Loogilisem tundub siiski 13.september, kuna eelmisel päeval lőpeb kandidaatide registreerimine.

Valimiseelse ajakirjanduse pőhireeglid:

**Hea ajakirjandustava näeb ette, et ennast sőltumatuks nimetavas ajalehes saavad kandidaadid sőna vőimalikult vőrdsetel tingimustel. Avalikult parteilise orientatsiooniga väljaande jaoks see reegel ei kehti.

**Tasuliste materjalide märgistamine. Lugejale peab olema selge, milline on tasutud materjal ja milline on poliitiline reklaamtekst. Reklaamtekste avaldatakse vastavatel lehekülgedel, mitte uudisartiklite ja arvamuslugude vahel. Hea ajakirjandustava ei näe ette ajakirjandusstiilis materjalide avaldamist reklaamidena (näiteks toimetuse töötaja poolt allkirjastatud intervjuu kandidaadiga, mis esmapilgul jätab mulje ajakirjanduslikust materjalist).

**Hoiduda ka lausreklaami vastandist - liigsest reglementeerimisest ja apteegikaaluga mőőtmisest. Muidu vőib kahjustatud saada normaalne avalik väitlus, mis on valimiseelse elu lahutamatu osa. Toimetus otsustab, kust läheb joon ajakirjandusliku materjali ja poliitilise reklaami vahel. Kuid enne raha sissekasseerimist vőib mőelda järgmise üle. Ülemäärane maksustamine ei lase tekkida avalikul poliitilisel debatil. Vastavalt oma profiilile vőib iga ajaleht fikseerida, missugune on valimiseelse väitluse maht, mida ajaleht kui kommunikatsioonivahend enda kanda vőtab. Ülejäänu kvalifitseerub poliitilise reklaamina.

**Teravdatud tähelepanu uudisväärtuse tuvastamisele. Valimiseelsel perioodil on vaja hoolikamalt kui muidu kaaluda, kas on tegemist tőelise uudisega vői propagandatrikiga.

**Loomulikult kehtib ka valimiste ajal printsiip, mida hea ajakirjandus kogu aeg järgib: uudised ja arvamused on eristatud. See tähendab, et lugeja peab valiku tegemiseks saama lugeda kandidaatide seisukohti ka ehedal kujul, nii nagu nad ise neid väljendavad (kas otsetsitaatidena uudisloos vői kandidaatide poolt kirjutatud artiklitena). Toimetus saab neid seisukohti hinnata ja analüüsida juhtkirjades, kuid hea ajakirjandustava ei luba lugejat jätta algmaterjalita (st lugeja suhtes pole aus, kui talle kommenteeritakse pikalt mingit sündmust vői väidet, mida leht uudise kujul avaldanud pole).

USAs mitmete viimaste valimiste puhul korraldatud uurimused näitavad, et lugejad nőuavad rohkem “toormaterjali”. “Ajakirjanikud kommenteerivad liiga palju ja annavad liiga vähe edasi seda, mis tegelikult juhtus,” öeldakse Freedom Forumi 1996.a. USA valimiste meediuurimuses.

**Ka sőltumatuna esinev väljaanne saab oma sümpaatiat välja näidata, toetades juhtkirjas mingit konkreetset erakonda. Kuid hea ajakirjandustava järgi säilitatakse uudisveergudel ikkagi vőrdsuse ja igakülgsuse pőhimőte.

**Et mitte kahjustada ajakirjanduse usaldusväärsust, ei tööta kandideerivad zhurnalistid tavaliselt valimisperioodil poliitika- ega uudisajakirjanikena, vaid tegelevad muude valdkondade vői nn kaadritaguse tööga (tekstide toimetamine jms). Samuti kahjustab pressi sőltumatut vaatlejarolli poliitiliste parteidega seotud isikute pendeldamine ajakirjanikutöö ja parteipoliitiku ameti vahel.

1995.a. Riigikogu valimiste meediakajastust uurinud Euroopa Ajakirjandusinstituut kirjutas oma kokkuvőtvas raportis Eesti kohta: “Üldiselt kajastasid kőik ajakirjanduväljaanded valimisi laialdaselt.” Kuid samas lisati: “Mőningad ajalehed (...) lubasid endale kinnimakstud intervjuusid, programme ja artikleid. Kőigele lisaks jäeti väga sageli märkimata, et tegu on kinnimakstud materjaliga. Taoline kommertsialiseerumine on üsna tavaline mőnedes endistes liiduvabariikides, kus ajakirjanduse majanduslik olukord on vilets.”

Kui valimiste kajastamine ajakirjanduses pole vaba, vőib väita, et ka valimised ise pole vabad, sest meedia roll valimiste juures on niivőrd suur.

Tarmu Tammerk

15.01.1999, täiendatud 7.09.1999