Valimiste kajastamine ajalehtedes

Tallinn, 15. jaanuar 1999.

Ajalehtede Liidu korraldatud valimisseminaril 10.12.1998 tegid mitmete ajalehtede esindajad ettepaneku, et vormistataks kirjalikult üldprintsiibid, mida ajalehed vőivad valimiskampaania kajastamisel silmas pidada. Ka seminari järgselt on seda teemat mitmel pool arutatud. Alljärgnev on soovitustik, mis on koostatud 10.detsembri seminaril kőlanu ja juba ilmunud valimisartiklite pőhjal. Soovi korral vőivad toimetused neid printsiipe valimisteema kajastamisel arvestada.

Soovitusi valimisperioodiks

Ajalehtedes juhib valimiskampaania kajastamist eneseregulatsioon, mitte seadus, nagu ringhäälingus. Valimiste eel kasvab ajakirjanduse roll märkimisväärselt, vőrreldes valimiste vahelise ajaga. Kuid samuti kasvab poliitiliste jőudude ja kandidaatide surve ajakirjandusele, mis vőib ajakirjanduse tasakaalust välja viia.

Paljude maade praktika on näidanud, et nende kahe vastasjőuga väärikalt toime tulemiseks on toimetustel otstarbekas kehtestada kindlad valimiste kajastamise reeglid, mis tehakse leheveergudel teatavaks nii lugejatele-valijatele kui kandidaatidele.

1999.a. Riigikogu valimiste kampaaniat saame täielikult alanuks lugeda pärast seda, kui kőik kandidaadid on registreeritud (see toimub hiljemalt 26.jaanuaril).

**Hea ajakirjandustava näeb ette, et ennast sőltumatuks nimetavas ajalehes saavad kandidaadid sőna vőimalikult vőrdsetel tingimustel. Avalikult parteilise orientatsiooniga väljaande jaoks see reegel ei kehti.

**Tasuliste materjalide märgistamine. Lugejale peab olema selge, milline on tasutud materjal ja milline on poliitiline reklaamtekst. Reklaamtekste avaldatakse vastavatel lehekülgedel, mitte uudisartiklite ja arvamuslugude vahel. Hea ajakirjandustava ei näe ette ajakirjandusstiilis materjalide avaldamist reklaamidena (näiteks toimetuse töötaja poolt allkirjastatud intervjuu kandidaadiga, mis esmapilgul jätab mulje ajakirjanduslikust materjalist).

**Hoiduda liigsest reglementeerimisest ja apteegikaaluga mőőtmisest. Muidu vőib kahjustatud saada normaalne avalik väitlus, mis on valimiseelse elu lahutamatu osa.

**Loomulikult kehtib ka valimiste ajal printsiip, mida hea ajakirjandus kogu aeg järgib: uudised ja arvamused on eristatud. See tähendab, et lugeja peab valiku tegemiseks saama lugeda kandidaatide seisukohti ka ehedal kujul, nii nagu nad ise neid väljendavad (kas otsetsitaatidena uudisloos vői kandidaatide poolt kirjutatud artiklitena). Toimetus saab neid seisukohti hinnata ja analüüsida juhtkirjades, kuid hea ajakirjandustava ei luba lugejat jätta algmaterjalita (st lugeja suhtes pole aus, kui talle kommenteeritakse pikalt mingit sündmust vői väidet, mida leht uudise kujul avaldanud pole).

USAs mitmete viimaste valimiste puhul korraldatud uurimused näitavad, et lugejad nőuavad rohkem “toormaterjali”. “Ajakirjanikud kommenteerivad liiga palju ja annavad liiga vähe edasi seda, mis tegelikult juhtus,” öeldakse Freedom Forumi 1996.a. USA valimiste meediuurimuses.

**Ka sőltumatuna esinev väljaanne saab oma sümpaatiat välja näidata, toetades juhtkirjas mingit konkreetset erakonda. Kuid hea ajakirjandustava järgi säilitatakse uudisveergudel ikkagi vőrdsuse ja igakülgsuse pőhimőte.

**Tavaliselt ei tööta kandideerivad zhurnalistid valimisperioodil poliitikaajakirjanikena, vaid tegelevad muude valdkondade vői nn kaadritaguse tööga (tekstide toimetamine jms).

**Toimetus otsustab, kust läheb joon ajakirjandusliku materjali ja poliitilise reklaami vahel. Kuid enne raha sissekasseerimist vőib mőelda järgmise üle. Ülemäärane maksustamine ei lase tekkida avalikul poliitilisel debatil. Vastavalt oma profiilile vőib iga ajaleht fikseerida, missugune on valimiseelse väitluse maht, mida ajaleht kui kommunikatsioonivahend enda kanda vőtab. Ülejäänu kvalifitseerub poliitilise reklaamina.

1995.a. Riigikogu valimiste meediakajastust uurinud Euroopa Ajakirjandusinstituut kirjutas oma kokkuvőtvas raportis Eesti kohta: “Üldiselt kajastasid kőik ajakirjanduväljaanded valimisi laialdaselt.” Kuid samas lisati: “Mőningad ajalehed (...) lubasid endale kinnimakstud intervjuusid, programme ja artikleid. Kőigele lisaks jäeti väga sageli märkimata, et tegu on kinnimakstud materjaliga. Taoline kommertsialiseerumine on üsna tavaline mőnedes endistes liiduvabariikides, kus ajakirjanduse majanduslik olukord on vilets.”

Kui valimiste kajastamine ajakirjanduses pole vaba, vőib väita, et ka valimised ise pole vabad, sest meedia roll valimiste juures on niivőrd suur.

Tarmu Tammerk

Palume toimetustel saata EALLi oma valimiskajastuse reegleid vői vastavaid artikleid, kus te oma lugejatele selgitate, millest te valimiste kajastamisel juhindute (eall@netexpress.ee vői kirja teel).