Fotoloo tegemine nõuab meistri oskusi

Intervjuu annab Colin Jacobson, Baltikumi fotoseminaride seeria juhendaja
WPPh fotoprojekti “Young People At Risk” käigus valminud lugude kogumiku eessõnast, 2002

Baltikumis 2001.-2002. a toimunud  seminaridel rõhutasite, et oluline on fotoloo mõte. Kuidas kirjeldaksite ideaalset fotolugu?

Ma ei usu, et üldse on olemas selline asi nagu ideaalne lugu. Väga tähtis on, et fotoajakirjanik annaks oma loo tuuma edasi lugejale mõistetaval viisil. Selleks peab fotograafil endal olema väga selge ettekujutus loost, mida ta jutustada püüab. Kui seda pole, miks nad siis arvavad, et lugu võiks lugejale huvi pakkuda?  Sageli tähendab sellise loo tegemine rohket lugemist ja uurimist juba enne, kui sõrm katikule läheneb – ja minu kogemuste kohaselt ei suhtu paljud noored fotograafid sellesse kuigi entusiastlikult.

Millised on hea fotoloo olulised elemendid?

Minu arvates peaks sellises loos olema vähemalt kolm fotot, maksimaalselt võiks fotosid olla kaheksa kuni kümme. Kui te ei suuda jutustada oma lugu kaheksa kuni kümne pildiga, on midagi viltu. Pildid peavad koos töötama, moodustades sidusa seeria, kus pole kordusi ja mis ei tekita vaatajas segadust. Stiililiselt peavad nad olema selgelt ühe autori, ühe mõtteviisi, ühe silmapaari töö tulemus. Fotosid, mille hulgast valikut teha, peab olema palju: horisontaalse ja vertikaalse formaadiga; avara perspektiiviga kaugvõtted, keskmiselt kauguselt tehtud pildid ja lähivõtted. Väheste kogemustega fotoajakirjanikele võiks soovitada, et nad lähtuksid oma visuaalse loo jutustamisel viiest põhielemendist: teemat tutvustavad fotod (loo sõlmitus), suhted inimeste vahel, portreed, tööolukordi näitavad pildid ja lähivõtted loo olulistest elementidest.

Millised oleksid näited suurepäraste fotolugude kohta?

Ma ei soovi mainida ühtegi konkreetset lugu. Suurepärane fotolugu on lugu, mis jutustab meile midagi sellist, mida me varem ei teadnud või tekitab meis tunde, et oleme õppinud midagi uut maailma kohta. Mis mõte on üha korduvatel lugudel, mida juba sadu kordi näinud oleme ja mis räägivad asjadest, mida niigi väga hästi teame? Loomulikult võib vahel olla juba iseenesest üllatav ja paljastav see viis, kuidas fotograaf oma loo piltidele on jäädvustanud. Aga taolise loo jutustamiseks vajaliku eneseusalduse ja autoriteetsuse väljakujundamine võib nõuda aastaid ränka tööd. 

Paljude arvates koosnebki  fotolugu ainult fotodest. Seal ei tohi olla teksti. Milline on teie arvamus fotode ja teksti vahelise suhte kohta?

Ma ei nõustu sellise absolutismiga. Hea tekst on aidanud briljantsetel fotograafidel veelgi briljantsemaks saada. Fotoajakirjandust tehakse ju trükis avaldamiseks (või praegusel ajal ka internetis), ja fotolugu ilma pealkirjata, sissejuhatuseta ja lõpuks ka  heade pilditekstideta tundub olevat väga alasti. Paljud fotojutustused sisaldavad pilte, mis on eeskätt just informatiivsed – iga foto ei saagi olla meistriteos. Selliste fotode formaati võib vähendada, et oleks võimalik lisada selgitavat paralleelteksti. On väga oluline, et headele piltidele jäetaks piisavalt ruumi, et neil oleks võimalik mõjule pääseda ning et neid teksti pärast ei vähendataks. Mina tean vaid väga väheseid  pressifotosid, mis on täiesti rahuldavad ka siis, kui neid ilma teksti või pildiallkirjata vaadata. Kontekstist välja rebitud fotoajakirjandus võib olla ohtlik ja eksitav ning konteksti loovadki tekst ja pildiallkirjad koos. Mind on väga ära tüüdanud see sõna ja pildi vaheline pidev sõda.

Millisena näete fotoloo tulevikku praegusel meediamaastikul?

Pessimistlikuna, kuid see ei tähenda veel seda, et peaksime loobuma üritamisest. Väljajätmiste kujul toimiv tsensuur on tänapäeval laialt levinud ja surmaga lõppev haigus. Me upume banaalsesse tarbijakultuuri ning maailma teatud piirkondades on lugejad fotoajakirjandusest ilma jäetud. Ent lahing on kaotatud alles siis, kui fotograafid ütleksid: “See on suurepärane lugu, kuid pole mingit mõtet pildistada, sest keegi ei avalda seda.” Hea foto ei lähe kunagi hukka. Mõelge vaid kõigile neile retrospektiivsetele tõmbenumbritele mõne sündmuse 20. aastapäeva puhul. Kellelt on saadud pildid? Intelligentselt vabakutseliselt fotograafilt, kes omal ajal uskus antud loosse ja lõikab nüüd sellest kasu. Ja pealegi on fotoajakirjanikel vaja jutustada oma fotolugusid ka selleks, et täiustada oma tööoskusi. Ärge unustage, et Charlie Parker harjutas iga päev tundide kaupa saksofonil mängimist.

Kas ajalehed ja ajakirjad peavad fotolugusid oma toimetuspoliitika tõsiselt võetavaks osaks?

Mitte järjekindlalt, ühel päeval jah, teisel mitte. Aeg-ajalt tahab iga ajakiri avaldada fotoloo, kuid üha sagedamini toimub see juhuslikult. Paljud väljaanded on arvamusel, et fotod on vajalikud vaid teksti illustreerimiseks, mitte aga iseseisva sõnumi edastamiseks. Ma arvan, et digitaalkaamerad ja fotode edastamise hämmastav kiirus on õõnestanud foto-osakondade eneseväärikust ajakirjanduses ning viimased ongi kaotanud oma innu hea fotoajakirjanduse julgustamisel ja selle eest võitlemisel. Tänase päeva nõudeks on üha lühemad tellimuste täitmise tähtajad – sisu ja mõte on teisejärgulise tähtsusega.

Enne Baltikumi seminari olete osalenud ka arvukatel muudel koolitusüritustel. Kas praktilise kallakuga õppused on tõhus viis fotograafide koolitamiseks?

Kõik oleneb osalejate pühendumisest. Paljud fotoajakirjanikud töötavad ajalehtede juures ja täidavad iga päev rutiinseid, neile väljakutset mittepakkuvaid tööülesandeid. Workshop annab neile võimaluse süveneda fotojutustuse loomisesse. Vähemalt peaks see parandama nende individuaalset suutlikkust ja oskusi. Parimal juhul juhib see neid ka tööviisi juurde, mida kasutavad vabakutselised fotograafid ning mis annab neile võimaluse teostada oma ideid ja turustada oma lugusid rahvusvahelisel tasandil.

Kas Te pärast osalemist Baltikumi seminaridel tahaksite edasistel koolitustel midagi muuta?

Enamus osalejatest teeb aasta läbi tõsist tööd, sageli  tuleb neil iga päev täita keerukaid tööülesandeid. Teoreetiliselt peaks kolmekuuline vahe workshoppide vahel  andma osalejatele võimaluse kasutada  rohkem aega oma loo idee kallal töötamiseks. Aga ma arvan, et tegelikult on selline aastase kestvusega töögraafik liiga lõtv ja enamus tööst tehakse ikkagi vahetult enne viimase workshopi lõpptähtaega – tähtajad on need, mis mõtlemise tööle panevad. Mulle meeldib töötada fotograafidega nädalase kestvusega workshoppidel, mille jooksul iga osaleja oma loo idee täielikult välja arendab. Sellisel juhul on tähtaeg planeeritud seminari ajaraamidesse ning on võimalik hinnata ja jälgida loo lahtihargnemist. Minu jaoks on see realistlikum stsenaarium.

Milline oli Teie üldmulje Eestis, Lätis ja Leedus toimunud seminaridest?

Suur osa ajast tundus osalejatel olevat puudus energiast ja entusiasmist. Tagasisidet oli väga vähe, samuti arvamuste vahetamist, seda niihästi siis, kui mina tegin omapoolseid ettepanekuid, kui ka siis, kui nende kaasfotograafid oma töödest rääkisid. Ehk olid põhjuseks keeleprobleemid (töö toimus ingl.k – toimetaja), kuid ausalt öeldes ma ikkagi ei tea, kas osalejatele sellelaadne kogemus meeldis ja kas see nende arvates oli neile vajalik. Asjad sujusid lõpupoole paremini ja lõpuks ilmusid lagedale ka mõned head lood. Kuid üldiselt jäi mulle mulje, et paljud fotograafid polnud eriti huvitatud oma  fotoajakirjandusliku lähenemisviisi muutmisest, kuna olid rahul oma senise töötamisviisiga.

Intervjueerinud Herman Hoeneveld

2002 Stichting World Press Photo, Amsterdam
Tõlge: Eha Org / Eesti Meediakeskus
Jaanuar 2003