Prügiprobleemi lahendatakse valest otsast

Aivar Õepa
Lääne Elu, 30. mai 2002
Parim maakonnalehes ilmunud arvamuslugu 2002

Sõitsin mõne aja eest mööda Tallinna ringteed. Teed, mis läheb läbi Saku ja ühendab Narva maantee Pärnu maanteega. Terve teeäär oli täis musti prügikotte. Nii-nii, mõtlesin. Saite nüüd oma "Tee puhtaks!"-kampaaniat. Lapsed ja entusiastid korjasid prügi kokku, ära viia ei viitsi keegi. Selgus aga, et nii see pole. Kampaania käigus korjatud prügi on ammu prügimäel. Tee ääres vedeleb rämps, mille sinna on tassinud inimesed, püüdes jätta muljet, et see on samuti kampaaniaga kogutud ja viiakse tasuta ära. Hinge tegi täis. Prügitassijate lapsed käivad teeääri koristamas. Vanemad aga lagastavad teeääre taas täis. Mõnekümne krooni nimel, mis kotitäis prügilas maksaks. Asjata arvavad, et lapsed ei näe ega saa aru!
Miks on vaja kampaaniaid? Bensiinijaamades jagatavaid tasuta prügikotte? Igakevadisi rämpsu kokkukorjamisi? Prügi ladustamine on kallis, inimestel pole raha, sestap risustavad nad metsa ja viskavad rämpsu autoaknast välja. Aina kallimaks läheb, europrügilates maksab seal ladustatud prügi topelt nii palju kui praegu.

Kõik see on aga tagajärgedega võitlemine. Muretseme, kuhu prügi panna, aga ei võitle põhjusega - kuidas prügi tekkimist vähendada. Pakendiaktsiis on üks samm suunas, kuidas prügi tekkimist ning selle levimist metsa alla ja tee veerde vähendada. Sellekohane seadus on meil olemas ning importijad ja tootjad rabelevad, et seaduses ette nähtud 60% taarast kokku osta ja aktsiisist pääseda. Aga tarbijate suunamiseks ja teadlikkuse kasvatamiseks on aktsiis ikkagi liiga väike.
Õllepudeli eest saadav kroon ei motiveeri ju taarat taarapunkti viima. Vene ajal sai kahe ja poole tühja pudeli eest täis õllepudeli, tänapäeval on suhe 8:1. Tõstke aktsiisi, pange tühja pudeli kokkuostuhinnaks näiteks kolm krooni. Täis pudel maksab selle võrra küll rohkem, algul ei jõua tehaste ja tarbijate vingumist ära kuulata, aga metsaalune hakkaks üsna pea vähem sätendama.

Naeruväärselt väike on ka purgitaara aktsiis. Välismaal käies märkad purgi- ja pudelikaubal suurt hinnavahet, taaskasutatavas pudelis kaup maksab kuni kaks korda vähem. Purgi aktsiisi võiks julmalt kümne kroonini tõsta. Aga oh seda nuttu ja hala jälle. Rääkimata kilepakenditest, mida aina rohkem tekib. Kaubandusettevõtteid ei maksusta keegi kilekotikeste eest, mida müüjad banaanile ja pirukale ümber mässivad. Aga võiks ja isegi peaks.
Soome kauplustes on valida, kas ostad kauba paber- või kilekotis. Paberkott on taaskäideldud paberist ja odavam. Ainult loll või priiskaja võtab kilekoti. Meil on vaid üks valik, kile. Ja nagu aktsiisiseadus näitab, ei liiguta ettevõtja lillegi keskkonnasõbralikuma variandi suunas, kui seadus ja maks takka ei sunni.

Prügi sorteerimine on omaette teema. Linnade eramajades ja maal jagatakse prügi ikka toidu- ja muuks jäätmeks. Eluaeg on nii talitatud. Solgipang ja prügiämber seisavad köögis kõrvuti nii seal, kus solk sigadele ette antakse, kui ka seal, kus see aianurka kompostiks läheb. Paneelmajad on aga sellisest jagamisest võõrdunud, kõik läheb ühte pange ja sealt prügimäele.
Ametnikud nendivad selle kohta riiklikus jäätmekavas, et üle 40% prügimäele minevast on orgaanilised jäätmed ja et "selle koguse vähendamiseks tuleks rakendada sorteerimist". Miks siis ei tegutseta, ei sunnita elanikke prügi sorteerima?
Keskkonnainvesteeringute keskuse rahaga aeg-ajalt mõnda kohta püstitatud jäätmemajad on kenad, aga nad on ikkagi samast sarjast kui "Tee puhtaks!" kampaania. Et saaks punkti kirja. Süstemaatilist lähenemist jäätmete sorteerimisele pole ma veel täheldanud.

Taas näide Soomest. Helsingis on prügivedu tasuta - neile, kes oma jäätmed kolmeks-neljaks sorteerivad. Paber-papp, klaas, orgaanika ja plast. Maksab vaid ülejääva, sorteerimata prahi vedu. Ja see maksab roppu raha. Kes kõik ühte kasti viskavad, maksavad prügiveo eest ligi
kolm korda rohkem. Pole siis ime, et majaühistud sunnivad oma elanikke prügi sorteerima.
Ühtlasi sunnivad kallis prügivedu ja kallid mittekasutatavad pakendid soomlast juba poes vaatama, mida osta ja kuidas see on pakitud. Meil aga. Kilepakendis leiva ja pakkimata leiva hinnavahe on kümme senti. Naeruväärne.
Kokkuvõttes oleme asja ajanud valest otsast. Rajame europrügilaid ja sulgeme vanu, kulutame hunniku raha. Prügi ladestub metsa alla aga üha enam, selle vastu europrügilad ei aita. Pigem vastupidi.
Ka kampaaniad, loosungid ja jutt "elanike keskkonnateadlikkuse tõstmisest" ei aita. Aitaks korralik, läbimõeldud ja piitsa-prääniku meetodeid kasutav prügi tekkimise vältimise strateegia. Kuid selle eest keskkonnaministeeriumi ametnikud vist Brüsselis punkti kirja ei saa.