Tallinn, 22. märts 2007. Pressinõukogu hinnangul peab valimisreklaam olema ajalehtedes lugeja jaoks selgelt eristatud kas kujunduselementidega või tekstiga „tasutud reklaam”.

Pressinõukogu arutas 15. märtsil Heimar Lengi kaebust ajalehes Koit 8. veebruaril avaldatud valimisreklaami peale ning otsustas, et leht  rikkus head ajakirjandustava.

Pressinõukogu hinnangul rikkus Koit ajakirjanduseetika koodeksi punkti 6.1., mille järgi peab reklaam ja suhtekorraldusmaterjal olema auditooriumi jaoks selgelt eristatud ajakirjanduslikust materjalist. Pressinõukogu hinnangul ei olnud Heimar Lengi valimisreklaam Koidus lugeja jaoks selgelt eristatud, sest ei kandnud kirja „tasutud tekst” ega olnud ka kujunduslikult muust tekstist eristatav.

Pressinõukogu esimehe Eve Rohtla meelest on taunimisväärne, et  ikka veel ilmub Eesti ajalehtedes lugusid ja materjale, mille kohta võib vaid oletada, kas tegemist on arvamusartikli või kinnimakstud poliitilise tekstiga. "Koidu arvamuslehekülgedel ilmusid ministrite, kohalike ja teiste Eesti arvamusliidrite kommentaaride kõrval Heimar Lengi fotoga lühemad arvamusavaldused,” märkis Rohtla. „Sellele, kas tegemist võib olla tasutud reklaamtekstiga, võis kaude osutada vaid see, et Heimar Lengi nime alla oli trükitud ka tema kandidaadi number. Samas oli see üks ligi kümnest lausest koosnev veerulugu ainus maakonnalehe arvamuskülje lugu, mille eest oli lehele makstud. See, et arvamuskülje üleval servas on kirjutatud „Arvamus, valimisreklaam”, ei erista antud kinnimakstud teksti ülejäänud ajakirjanduslikust materjalist."

Rohtla leiab, et ajakirjandusväljaanded peaksid palju tähelepanelikumalt ja põhimõttekindlamalt jälgima, et reklaam ja suhtekorralduslik materjal oleks lugeja jaoks ajakirjanduslikust tekstist ja pildist selgelt eristatud. Samas tuleks silmas pidada ka seda, et reklaamtekst ei oleks pandud ajakirjanduslikku vormi ega esitataks seda ajakirjanduslikus žanris, mis lugejat eksitada võib.

Pressinõukogu juhib toimetuste tähelepanu ka sellele, et lugejakirjadesse tuleb suhtuda suurema tähelepanuga ning kirja autori kontaktandmed või elukoht peaksid olema toimetuse jaoks tuvastatavad, vastasel korral tuleks kiri jätta avaldamata. "Kuigi antud kaebuse puhul polnud lugejakirjas valefakte ja tõsiseid süüdistusi, vaid toimetusele oli saabunud lugeja lühiarvamus, ei ole hea, kui toimetusel pole arvamusavaldaja või kirjasaatja kontaktandmeid,” ütles Rohtla. „Kui arvaja ei soovi oma nime avaldada, tuleb tema põhjendatud soovi arvestada, samas kirjasaatja aadressi ja  telefoninumbrit teades. Hea ajakirjandustava kohaselt tuleks anonüümsust vältida."

Koit avaldas 8. veebruaril arvamuse ja valimisreklaami leheküljel Heimar Lengi poolt saadetud tasulise valimisreklaami „Tšekke ju polnud!” ning selle kohal lugejakirja „Heimar Lenk lollitas Räpinas valijaid”.

Heimar Lenk polnud aga rahul, et tema tekst ei sisaldanud märget „Tasutud tekst”, kuigi ta oli selle avaldamise eest ajalehele maksnud. Samuti polnud Heimar Lenk rahul, et otse tema reklaamteksti kohal oli teda halvustav lugejakiri inimeselt, keda terves Eestis ei ole. Lenk leiab, et ajaleht pettis lugejaid olematu isiku nimega lugejakirja avaldamisega ning ei näidanud, et valimisnupu puhul oli tegu tasutud  reklaamiga.

Koit selgitas Pressinõukogule, et toimetusel ei tekkinud kahtlust, et lugejakirjale alla kirjutanud isikut ei olemas ning et kirja sisu on väär. Toimetuse hinnangul kiri laimu ega fakte ei sisaldanud ning selle autori tuvastamist ei peetud seetõttu vajalikuks. Toimetus otsustas võtta Heimar Lengi kirjutist kui arvamust ning arvestas selle Heimar Lengile esitatud arvest maha, uue arve sai Heimar Lenk toimetusest kaasa. Ka ei pea Koit põhjendatuks Heimar Lengi süüdistust, et tema lugu pole markeeritud, sest antud lehekülg „arvamus, valimisreklaam” lubab avaldada nii reklaamtekste kui ka arvamuslugusid. Koit tunnistas, et reklaamteksti veelgi selgemaks eristamiseks on vaja tuua loo juures ära „tasutud tekst”, mida toimetus ka hilisemate valimisreklaamide puhul tegi.

Koit avaldas Pressinõukogu otsuse 20. märtsil.

PN