Tallinn, 21.
jaanuar. Eesti Ajalehtede Liit (EALL) ja Pressinõukogu pakuvad
soovituse leinakuulutuste avaldamise kohta. Teema kerkib aeg-ajalt
üles, hiljuti ajalehes Lääne Elu, kus 9.01 ilmus Ene Pajula
arvamusartikkel "Leinakuulutused - nagu matmine nimetusse hauda".
Sellest loost vääriks arvestamist seisukoht, et märkida
surmakuulutustele lahkunu nimi, sünni- ja surmadaatumid ning
matuse aeg ja koht. Nimetute surmakuulutuste vältimisega
avaldaksime austust lahkunud inimesele. Seepärast soovitame
avaldada surmakuulutused nimega. Kui lahkunu omaksed seda ise ei
taipa pakkuda, võiks kuulutuse vastuvõtja nime lisamist soovitada.
Sellist praktikat viljelevad juba mitmed lehed, näiteks Pärnu
Postimees, Lääne Elu ja Postimees.
Eesti Ajalehtede Liidu tegevdirekror Tarmu Tammerk
Pressinõukogu tegevsekretär Maige Prööm
************************************************
Lääne Elu arvamusküljelt, 9.01.2003
Leinakuulutused - nagu matmine nimetusse hauda
Iga on juba selline, et mu pilk langeb järjest sagedamini
ajalehtede surmakuulutuste leheküljele. Pisitasa hakkavad lahkuma
eakaaslasedki, rääkimata nende vanematest. Info, mida jagatakse
leinakuulutuse peopesa veerandiku suurusel pinnal, võib olla päris
suur ja oluline. Lääne Elus kuulutajad kasutavad vaid murdosa
võimalustest, mida kuulutus pakub.
Poole aasta eest oli mu Tallinnas elav ema õnnetu, sest teate
kunagise hea sõbra lahkumisest sai ta nädalaid pärast matust. See
inimene oli talle olnud väga tähtis, siis aga side katkes. Ta
oleks tahtnud tulla viimast austust avaldama, aga ta lihtsalt ei
saanud teada. Lehes ilmus küll ligi kümme kuulutust, aga mitte
üheski polnud märgitud lahkunu nime. Kaastunnet avaldati isa,
vanaisa, vanavanaisa, onu jne lahkumise puhul, aga kes oli see
isa, vanaisa ja onu, jäigi saladuseks. Minu meelest on see nagu
nimetusse hauda matmine. On loomulik, et me ei pruugi teada kõigi
vanaemade ja tädide nimesid, aga miks me siis ei küsi? Vahel saab
anonüümset lahkujat identifitseerida inimese kaudu, kellele
kaastunnet avaldatakse, aga kaugeltki mitte alati.
Kehvad kaastundeavaldajad
Miks ilmub Lääne Elus nii palju kaastundeavaldusi ą la Malle,
oleme raskel hetkel sinuga, Kalle? Mis mõte neil on? Sellise
kaastundeavalduse puhul peaksid Malle ja Kalle olema head
tuttavad. Miks ei lähe Kalle ja lihtsalt ei kallista Mallet ega
avalda talle suuliselt kaastunnet? Mina Mallena oleksin selle üle
hoopis tänulikum. Kas oleme kehvad kaastundeavaldajad? Ei oska
leida õigeid sõnu ega neid välja öelda. Lehes on lihtsam.
Seitsmekümne krooni eest on kohustus täidetud.
Minule oluline sõnum jääb aga saamata - kes on see Malle, keda
minagi võib-olla tunnen ja kellele peaksin kaastunnet avaldama?
Torman inimesele tänaval vastu ja küsin rõõmsalt, kuidas ta emal
läheb. Malle vaatab mind kui elukat - kuidas ma ei tea? Aga minu
tutvusringkonnas on võib-olla mitu Mallet. Tean juhtu, kus n-ö
Malle isegi ei saanud kõigile kaastundeavaldustele pihta.
Keegi peaks teatama
Mitmel pool, nt Pärnu Postimehes on tavaline, et inimese jäädavast
lahkumisest teatab eelkõige perekond. Selles kuulutuses on siis
tavaliselt lahkunu ees- ja perekonnanimi, naiste puhul ka
neiupõlvenimi, sünni- ja surmadaatum (Lääne Elus peaaegu olematu),
sest Eestis on ühenimelisi päris palju; matusetalituse aeg ning
koht. Kui inimene on üksik, võiks selle teate panna kas
omavalitsus, praegused või endised kolleegid ja miks mitte ka
sõbrad. Võtkem seda kui viimset austust kunagi elanud, armastanud,
loonud ja töötanud inimesele. Kõik me oleme seda väärt.
Surmakuulutuse mõte peakski eelkõige olema teade kellegi
lahkumisest, mitte et tunneme kaasa. Postimees on muide sellega
hakkama saanud. Sealsetes surmakuulutustes ei ole anonüümset
lahkunut.
Ene Pajula
|
|
