Avaliku teade seaduse eelnőu seletuskiri

I
SISSEJUHATUS

"Avaliku teabe seaduse" eelnőu (edaspidi eelnőu) väljatöötamise on tinginud pőhiseaduse paragrahvis 44 sätestatud igaühe őigus saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni ja riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ning nende ametiisikute kohustuse anda seaduses sätestatud korras Eesti kodanikule tema nőudel informatsiooni oma tegevuse kohta.

Eelnőu sätestab avalikule teabele juurdepääsu tingimused, korra ja viisid, juurdepääsust keeldumise ja juurdepääsu piiramise alused, samuti järelevalve juurdepääsu vőimaldamise üle.

Seaduse eelnőud välja töötav töögrupp pidas vajalikuks termini "informatsioon" vastena kasutusele vőtta eestikeelse termini "teave", mille tőttu ongi seaduse nimetuseks "Avaliku teabe seadus".

Eelnőu on väljatöötatud pőhiseaduse paragrahvis 44 sätestatud informatsioonivabaduse pőhimőtete reaalseks rakendamiseks siseministri käskkirjaga moodustatud töögrupi poolt.

Töögruppi kuulusid: Rein Lang (töögrupi juht), Hillar Aarelaid - Andmekaitse Inspektsiooni peadirektor, Vootele Hansen - Riigikogu Liige, Mati Heidmets- Pedagoogika Ülikool, Jüri Heinla - Riigikantselei őigusloomeosakonna juhataja, Evelin Jenk - Informaatikakeskuse jurist, Urve Miidla - politseiameti pressiesindaja, Imre Siil - Informaatikakeskuse direktor, Ivar Tallo - Riigikogu Liige, Ralf Amos - Eesti Ajakirjanike Liidu esindaja, Hannes Kont - Kaitsepolitseiameti pressiesindaja, Tarmu Tammerk - Eesti Ajalehtede Liidu tegevdirektor.

Eelnőu on läbinud esialgse keelekorrektuuri.

Kuna eelnőuga muudetakse haldusőigusrikkumiste seadustikku, on eelnőu vastuvőtmiseks vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus.

Eelmine Siseministeeriumis väljatöötatud avalikku informatsiooni käsitlev eelnőu esitati küll kooskőlastamiseks, kuid kooskőlastamise käigu laekunud arvamusi arvestades loeti ebaőnnestunuks.

Eelnőu koostamisel on arvestatud mitmete pőhimőtetega, mis sisaldusid Riigikogu eelmise koosseisu őiguskomisjoni esimehe Daimar Liivi Riigikogu menetlusse esitatud eelnőus.

Eelnőu on töödokumendina olnud Internetis avaldatuna kőigile kättesaadav. Eelnőu vastu huvi tundnud institutsioonide ja isikute esitatud märkusi ja ettepanekuid on töögrupp vőimaluse piires arvestanud.

5. mail käesoleval aastal toimus Euroopa Nőukogu, Ajalehtede Liidu ja Siseministeeriumi poolt korraldatuna avalik seminar informatsioonivabadusest, mille käigus toimus ka eelnőu avalik arutelu. Seminaril viibinud Euroopa Nőukogu eksperdid andsid eelnőule kiitva hinnangu.

SEADUSE EESMÄRK

Eelnőus ettenähtud regulatsiooniga soovitakse täita őiguslik tühik, mis seni ei vőimalda avalikule teabele täieulatuslikku juurdepääsu.

Eelnőu väljatöötamisel lähtuti pőhiseaduse paragrahvis 10 sätestatud demokraatliku ja sotsiaalse őigusriigi, aga ka avatud ühiskonna pőhimőtetest. Eelnőuga soovitakse saavutada avaliku vőimu teostamise läbipaistvus ning vőimaldada avalikkusel kontrollida avalike ülesannete täitmist. Samas vőimaldab eelnőus sisalduv regulatsioon igaühele teabe operatiivsema kättesaadavuse oma őiguste ja vabaduste realiseerimiseks. Eelnőu lähtub ka eraelu puutumatuse pőhimőttest, mistőttu eraelu puudutavale teabele on juurdepääs piiratud. Avalikule teabele juurdepääsu vőimaldamise pőhimőtted on sätestatud eelnőu paragrahvis 4 deklaratiivselt, mis kaetakse järgnevates sätetes konkreetse regulatsiooniga. Ka nendel, eelnőus sisalduvatel deklaratiivsetel sätetel on oma otstarve. Need pőhimőtted peaksid olema avalikule vőimule üldisteks juhisteks seaduse rakendamisel.

Kuna infoühiskonna arengu seisukohalt on oluline teha informatsioon kättesaadavaks igaühele ja vőimalikult hőlpsalt, siis üldjuhul tuleb juurdepääs avalikule teabele tagada tasuta, välja arvatud juhul kui seadusega ei ole sätestatud riigilőivu tasumist vői otseste kulutuste katmist. Analoogiline pőhimőte on kirjas ka Riigikogu poolt 13. mail 1998.a. heakskiidetud Eesti infopoliitika pőhialuste punktis 27. Riigilőivuseaduse mitmes sättes on lähtutud pőhimőttest, et teabe saamiseks tuleb tasuda riigilőivu ja seda ka siis, kui ametiasutused väljastavad tőestamata ja kinnitamata koopiaid paberkandjal, seega üksnes avaliku teabe väljastamise eest. Riigilőivuseaduse mitmete sätete kehtetuks tunnistamisega (§ 65) viiakse riigilőivuseadus kooskőlla pőhimőttega, et teabe saaja peab tasuma riigilőivu vaid juhul, kui väljastatava teabe ametlikkust eraldi toiminguga tőestatakse (kinnitamine vms).

Seaduse rakendamise korraldussüsteemi sätestamisel on lähtutud kaasaegse infotehnoloogia rakendamise reaalsetest vőimalustest, mis oluliselt peaksid vähendama informatsiooni andmise bürokraatlikust ja kulukust.

Kehtiv őigus ei reguleeri komplektselt eelnőuga reguleeritavaid suhteid avalikule teabele juurdepääsu korraldamisel. Tihti on seadustes, erinevalt pőhiseaduse paragrahvis 44 sätestatust, lähtutud pőhimőttest, mille kohaselt sätestatakse teave, millele on juurdepääs lubatud ning eeldades, et ülejäänud teabele on juurdepääs piiratud. Eelnőus lähtutakse vastupidisest pőhimőttest sätestades üldiselt, et avalikule teabele on juurdepääs vaba, väljaarvatud juhul, kui sellele on juurdepääs seadusega sätestatud ulatuses piiratud.

Praktikas on vőimalik ka käesoleval ajal taotleda teabele juurdepääsu avaldustele vastamise seaduse alusel vői arhiiviseaduse ja selle alusel kehtestatud arhiivieeskirjaga ettenähtud korras. Kuigi mitmed seadused reguleerivad üksikutes valdkondades informatsiooni andmist, puudub Eestis kompleksne regulatsioon avalikule informatsioonile juurdepääsu vőimaldamiseks. Samas ei sätesta seadused küllalt täpselt, millises korras millist teavet antakse ja millisele teabele vőib juurdepääsu piirata. Eelkőige on probleemiks, et seni ei ole seadusega reguleeritud millisele teabe vőib riigi- vői kohaliku omavalitsuste asutus asutusesiseseks kasutamiseks tunnistada. Eelnőuga nimetatud tühikud kehtivas őiguses täidetakse.

II
EELNŐU SISU JA VŐRDLEV ANALÜÜS

1. Seaduse ülesehitus

Eelnőu koosneb 7 peatükist.

1. Üldsätted (§§ 1-8);
2. Teabele juurdepääsu korraldus (§§ 9-12);
3. Teabele juurdepääsu vőimaldamine teabenőude alusel (§§ 13-27);
1. jagu Teabenőude esitamine ja menetlusse vőtmine (§§ 13-16);
2. jagu Teabenőude täitmine ja täitmisest keeldumine (§§ 17-24);
3. jagu Teabenőude täitmise kulud (§§ 25-27);
4. Teabe avalikustamine (§§ 28-34);
1. jagu Avalikustamisele kuuluv teave (§§ 28-30);
2. jagu Teabe avalikustamine üldkasutatavas andmesidevőrgus (§§ 31-34);
5. Piiratud juurdepääsuga teave (§§ 35-43);
6. Järelevalve (§§ 44-54);
7. Rakendussätted (§§ 55-70).

Eelnőu ülesehitus on optimaalne ja lähtub őigustloovate aktide väljatöötamisel rakendatavast pőhimőttest üldiselt-üksikule.

2. Ülevaade sätetest peatükkide kaupa

1. peatükk. Üldsätted.

Seaduse reguleerimisala on sätestatud eelnőu paragrahvis 2 lőikes 1. Sama paragrahvi lőige 2 välistab seaduse reguleerimisalast seaduse kohaldamise seda liiki teabele, millele juurdepääsupiirangud ja juurdepääsu kord on sätestatud eriseadustega vői nende alusel. Siin on lähtutud nii praktilistest kui teoreetilistest kaalutlustest. Kuna siiani reguleeriti eriseadustega eri liiki teabele juurdepääsu korda, siis on otstarbekas käsitletavas sättes antud loetelu piires jätta eriregulatsioonid osaliselt kehtima.

Siinjuures peab silmas pidama, et edaspidises seaduse rakendamise praktikas on vajalik vahet teha avaldustele vastamise seaduse alusel lahendamist nőudva avalduse ja avaliku teabe seaduse alusel esitatud teabenőude vahel. Eelnőu laieneb üksnes olemasolevale jäädvustatud (dokumenteeritud) teabele. Avaldustele vastamine nőuab tihti avalduses toodud probleemidele lahenduse leidmist, olemasoleva teabe analüüsimist ja seostamist ning uue teabe kogumist.

Probleeme on ka kohtumenetluses kasutatavale teabele juurdepääsu korraldamisega. Kehtivad kohtumenetlust reguleerivad seadused ei anna selgeid aluseid ja regulatsioone juurdepääsu korraldamiseks sellisele teabele. Ka ei ole reguleeritud kes, millisel alusel, millisele teabele ja millistel tingimustel vőib kohtumenetluses kasutatavale teabele juurdepääsu piirata. Kindlasti on selles osas vaja kohtumenetlust käsitlevaid seadusi täiendada, kuid töögrupi arvates ei kuulu see antud eelnőu reguleerimisalasse ning eelnőus sätestatut kohaldatakse vaid juhul, kui kohtumenetlust reguleerivates seadustes ei sisaldu konkreetseid regulatsioone teabele juurdepääsu kohta.

Eelnőu paragrahvi 2 lőige 2 lähtub eeltoodud pőhimőttest, et avaliku teabe seadus on üldseaduseks ning annab vőimaluse eriseadustega kehtestada (vői jätta kehtima) teistsuguseid teabele juurdepääsu korda, viise ja tingimusi reguleerivaid sätteid.

Eelnőu laieneb ka eraőiguslikele isikutele (§ 5 lg 2), osas mis puudutab avalike ülesannete täitmist vői eeldab avalikku huvi.

Eelnőu paragrahv 8 näeb ette kaks vőimalust teabele juurdepääsu vőimaldamiseks, teabenőude täitmisega ja teabe avalikustamisega. Teabe avalikustamise mőiste avatakse paragrahvi 8 lőikes 2. Kui teabenőude täitmise puhul on tegemist nn passiivse teabele juurdepääsu vőimaldamisega, siis teabe avalikustamine eeldab teabe aktiivset pakkumist teabevaldaja poolt.

2. peatükk. Teabele juurdepääsu korraldus

Peatükis sätestatakse teabevaldaja kohustused (§ 9) teabele juurdepääsu korraldamisel, mis on teatud mőttes üldsäteteks eelnőu järgnevates peatükkides sätestatud erinevate teabele juurdepääsu vőimaldamise viiside rakendamisel ja juurdepääsu piirangute kehtestamisel. Samuti on sätestatud juhised teabevaldajale, kuidas ja kes vastutavad ja korraldavad teabevaldaja seadusekohaste kohustuste täitmise eest (§ 10). Teabevaldajale on jäetud őigus kindlaks määrata ametnike ja töötajate pädevus teabele juurdepääsu vőimaldamisel (§10 lőiked 3 ja 4). Kui teabevaldaja ei ole kindlaks määranud ametnike vői töötajaid kellel on őigus teavet väljastada, vastutab ja on kohustatud teabenőuet täitma iga ametnik vői töötaja, kelle valduses teave on (§10 lőige 3). Viimati nimetatud sätte sőnastamisel on arvestatud eelnőu väljatöötamisel aluseks vőetud üldiste pőhimőtetega, et avalikku teavet on igaühel őigus nőuda ja alati vőimalik ka ilma lisapingutusteta väljastada, kuna ta peab olema jäädvustatud vői dokumenteeritud. Teabe avalikustamise korraldamise eest on vastutus sätestatud aga vastupidiselt, kuna siin peab initsiatiiv tulema teabevaldaja, mitte aga teabenőudja poolt (§10 lg 4). Nii saab avalikustamise eest vastutada ainult isik, kellele see on otseselt kohustuseks tehtud. Kui sellist isikut määratud ei ole, vastutab teabe avalikustamise eest asutuse juht.

Paragrahvides 11 ja 12 sätestatakse asutuse dokumendiregistri pidamise kohustus, et hőlbustada dokumentide üle arvestuse pidamist ja nendele juurdepääsu. Dokumendiregistri pidamisega seonduv vőib esmapilgul tunduda eelnőu reguleerimisalasse mittekuuluvana. Samas on teabele juurdepääsu vőimaldamise üheks eeltingimuseks dokumentide üle arvestuse pidamine ja teave selle kohta, millised dokumendid on teabevaldaja valduses. Eestis ei ole täna peale arhiiviseaduse ja Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud valitsusasutuste asjaajamiskorra aluste őigusakti, mis sätestataks komplektselt dokumentide ringlust. Peab arvestama, et arhiiviseaduse reguleerib eelkőige dokumentide (arhivaalide) arhiveerimist, mistőttu ei sobi dokumendiregistriga seonduv arhiiviseaduse reguleerimisalasse.

Dokumendiregistriga seonduva sätestamine Vabariigi Valitsuse poolt aga ei saa olla kőikehőlmav, ega tagada kőikide riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuste ning avalik-őiguslike juriidiliste isikute poolt dokumendiregistri pidamist ühtsetel alustel. Vastavalt eelnőu paragrahvile 11 tuleb dokumendiregistrit pidada digitaalsel kujul (arvutis) ja talle peab olema vőimalik igaühel juurde pääseda. Käesolevaks ajaks on riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuste ning avalik-őiguslike isikute dokumendiregistrid valdavalt elektroonilised.

Töögrupp leidis, et dokumendiregistriga seonduv peaks olema reguleeritud avaliku teabe seaduses, kuna dokumendiregistri pidamisele esitatavad nőuded on sedavőrd olulised ning mőjutavad otseselt avalikule teabele juurdepääsu vőimaldamist. Ühegi teise olemasoleva seaduse reguleerimisalasse dokumendiregistriga seonduv ei sobi.

Arhiiviseaduse alusel on Riigikantseleis väljatöötatud arhiiviregistri pőhimääruse eelnőu, milles lähtutakse samuti andmekogu pidamise infotehnoloogilistest alustest ja teabe avalikkuse pőhimőttest. Tulevikus peaks olema vőimalik üleriigilise arhiiviregistri ja asutuste dokumendiregistrite ühildamine, ristkasutus ja avalikustamine andmesidevőrgus (Internetis). Teabele juurdepääsu vőimaldamisel on selline korraldus äärmiselt vajalik vőimaldamaks isikutel esitada teabenőudeid asjaomastel teabevaldajatele ja teada saada milliseid dokumente teabevaldajad valdavad.

3. peatükk. Teabele juurdepääsu vőimaldamine teabenőude alusel

Teabenőude vőib esitada nii suuliselt kui ka posti, faksi vői elektronposti teel (§ 13). Teabenőudja poolt taotletavate enda vői teiste isikute delikaatsete vői eraeluliste andmetele juurdepääsu taotlemisel peab teabenőudja esitama teabenőude isiklikult ja oma isikut tőestama (§ 14 lg 2). Juurdepääsueesmärgi (teabe kasutamise eesmärgi) teatab ametnik, kes täidab oma ametiülesandeid (§ 14 lg 4). Ametniku puhul on piiratud teabenőude esitamist ametiülesannete täitmisel vaid ameti- vői tööülesannete täitmise eesmärgiga. Teabenőude esitamisel on teabevaldaja kohustatud igakülgselt abistama teabenőudjat (§ 15). Teabenőude registreerimine (§ 16) on ettenähtud eelkőige teabenőuete täitmise jälgimiseks ja fikseerimiseks. Teabenőuet ei pea registreerima üksnes siis, kui teabenőue on anonüümne vői juhul, kui suuliselt esitatud teabenőue täidetakse koheselt. Teabenőue täidetakse üldjuhul teabenőudja poolt taotletud viisil (§17 lg 1). Taotletud viisil täitmisest keeldumise alused on sätestatud paragrahvi 17 lőikes 2. Eelkőige on need alused objektiivsed ja ei sőltu teabevaldaja suvast. Kui teabenőuet ei ole vőimalik täita taotletud viisil valib viisi teabevaldaja konsulteerides teabenőudjaga. Teabenőue tuleb täita viivitamatult, kuid mitte hiljem kui viie tööpäeva jooksul arvates teabenőude registreerimisest (§ 18). Nii lühikese tähtaja sätestamisel on arvestatud asjaoluga, et teavet ei ole vaja juurde hankida, vaid see on juba teabevaldajal olemas ja jäädvustatud (dokumenteeritud). Teabevaldajale jäetakse ka vőimalus täitmise tähtaega pikendada kuni 15 tööpäevani, kui teabenőuet on vaja täpsustada vői vajaliku teabe väljaselgitamine on aeganőudev. Kuna teabevaldaja vastutavale töötajale vői ametnikule on ette nähtud vastutus teabenőude täitmata jätmise eest, siis eelnőu paragrahvis 20 sätestatakse ammendavalt teabenőude täidetuks lugemise juhud ja paragrahvis 23 aga teabenőude täitmisest keeldumise alused.

Paragrahvis 25 sätestatakse teabenőude kulutuste katmise kord. Kulutuste katmine toimub üldjuhul teabevaldaja poolt. Samas näeb eelnőu ette (§ 25 lg 3) kulutuste katmise teabenőudja poolt juhul, kui teave väljastatakse paberkandjal ja selle maht on üle 20 lehekülje. Selline regulatsioon välistaks ka ilma pőhjuseta päringute esitamist ja teabevaldajal liigsete kulutuste tekkimist. Digitaalsel viisil teabe väljastamine, olenemata selle mahust, ei tohiks liigseid kulutusi tekitada. Paragrahvis 26 jäetakse vőimalus teabenőudja vabastamiseks kulutuste katmisest, see ei ole majanduslikult otstarbekas vői teabenőudjal ei ole majanduslikke vőimalusi kulusid katta. Esimese juhuga vőib olla tegemist näiteks 21 leheküljelise dokumendi koopia valmistamisega, misjuures tasu nőudmise kulud (3 krooni) vőivad ületada tasu suurust. Teisel juhul vőib näiteks tegemist olla sotsiaaltoetust taotleva isikuga, kelle puhul on selge, et tema majanduslikud vőimalused ei vőimalda tal väljastatava teabe eest tasuda. Mőlemad juhud eeldavad diskretsioonilist otsust teabevaldaja poolt ja neid ei ole vőimalik väga täpselt determineerida.

4. peatükk. Teabe avalikustamine

Eelnőu neljas peatükk sätestab teabe avalikustamise korra, avalikustamisele kuuluva teabe ja avalikustamise viisi. Avalikustamisele kuuluva teabe loetelu andmisel on silmas peetud eelkőige sellist teavet, mis tingimatult eeldab avalikkuse kőrgendatud huvi ja on seotud avaliku vőimu teostamise pőhiliste vahenditega (eelarve planeerimine ja täitmine, finantside kasutamine, samuti riigielu valdkondade arengu planeerimine ja prognoosimine). Eelnőus on lähtutud asjaolust, et juba käesoleval ajal koostatakse enamik dokumente digitaalsel kujul ning selliselt on neid kőige lihtsam ja odavam avalikustada Interneti kodulehekülgedel (veebilehtedel). Peab arvestama asjaoluga, et mida rohkem on aktiivselt avalikustatud teavet teabevaldaja poolt, seda vähem on teabevaldajal vaja tegeleda konkreetsete teabenőuetega, mis kahtlemata on töömahukam kui teabe avalikustamine.

Paragrahv 29 sätestab veebilehtede pidamise kohustuse eelkőige avalikku vőimu teostamises osalevatele asutustele ja avalik-őiguslikele juriidilistele isikutele. Riigikantselei andmetel on käesoleval ajal veebilehe pidamine korraldatud kőikide ministeeriumide ja pőhiseaduslikke institutsioone teenindavate asutuste poolt. Kőigil ametitel ja inspektsioonidel ei ole siiani oma veebilehte, kuid seadus nőuab nende loomist ning vastavad kulutused tuleb riigieelarves ette näha.

Kohaliku omavalitsuse täitevorganitele pandud veebilehe pidamise kohustuse jőustumine on eelnőu rakendamisel vőimalik edasi lükata. Eelnőuga nähakse ette igaühele juurdepääs üldkasutatavatele andmesidevőrkudele (Internetile) rahvaraamatukogudes. Vastavate sätetega on täiendatud rahvaraamatukogude seadust (rakendussätted). Mis puutub seaduse rakendamise infrastruktuuri, siis käesoleval ajal toimub andmesidevőrkude väljaehitamine (projektid "Peatee", "Külatee" jm), mis seaduse jőustumisel vőimaldavad seadust rakendada.

5. peatükk. Teabe tunnistamine asutusesiseseks kasutamiseks ja sellele juurdepääs

Eelnőu viies peatükk sätestab teabe asutusesiseseks kasutamiseks mőeldud teabeks (juurdepääsupiirang) tunnistamise alused ja juurdepääsupiiranguid sisaldavate dokumentide liigid, sellisele teabele juurdepääsu vőimaldamise erisused, samuti teabe asutusesiseseks tunnistamise keelu. Pőhimőtteliselt on teabevaldajal kohustus teabele juurdepääsu piirata juhul, kui see kahjustaks avalikku huvi (ammendav loetelu § 35 lg 1) vői tooks kaasa eraelu puutumatuse rikkumise (§ 37). Samas jäetakse teabevaldajale vőimalus kehtestada täiendavalt juurdepääsupiiranguid paragrahvi 35 lőikes 2 ammendavalt sätestatud juhtudel, kui ta peab seda vajalikuks.

Paragrahv 36 sätestab juurdepääsu teabele, mis sisaldab eraelulisi isikuandmeid, mis liigituvad delikaatseteks isikuandmeteks (§ 37 lg 2) vői muudeks eraelulisteks isikuandmeteks, mille avalikuks tulek vőib ohustada isiku privaatsust (§ 37 lg 3)

Delikaatsed isikuandmed on sätestatud isikuandmete kaitse seaduses ja nende eelnőus taasesitamine on eelnőu regulatiivsust ja normiadressaati (igaüks, kes soovib avalikku teavet) silmas pidades vajalik.

Töögrupp analüüsinud vőimalike vastuolusid eelnőu ja isikuandmete kaitse seaduse vahel jőudis järeldusele, et isikuandmete kaitse seaduses sätestatud regulatsioon ei ole piisav ning seda tuleb muuta (rakendussätted). Peale selle reguleerib isikuandmete kaitse seadus eelkőige isikuandmete kogumist ja töötlemist (andmekogudes) ning ei reguleeri andmekogudesse mittekogutavate isikuandmete kaitset ja reguleerib ebapiisavalt neile juurdepääsu. Samas kuulub just eelnőu reguleerimisalasse teabele juurdepääsu sätestamine. Eeltoodud pőhjustel on juurdepääs eraelulistele andmetele reguleeritav eelkőige avaliku teabe seadusega.

Eelnőu paragrahv 36 lőige 1 sätestab need andmed, millele juurdepääsupiirangu kehtestamine on keelatud. Loetelu andmisel on silmas peetud avalikku huvi. Loetletud andmetele juurdepääsu piiramine vőib kaasa tuua teabe varjamise, et vältida juhtimisvigade avalikuks tulekut. Kui tekib vastuolu juurdepääsupiirangu ja selle keelu vahel, siis eraldatakse ja tagatakse juurdepääs ainult nendele andmetele (jäädvustatud informatsiooni vői dokumendi osadele), millele juurdepääsupiirangud ei kehti (§ 38 lg 2). Analoogiliselt on antud probleem lahendatud näiteks Rootsis.

Paragrahvides 38 ja 39 antakse regulatsioon asutusesiseseks kasutamiseks ettenähtud juurdepääsupiiranguga teabele juurdepääsu vőimaldamiseks lähtudes avalikus huvist seoses ameti- vői tööülesannete täitmise vajadusest (§ 38 lg 1, 3, 4 ja § 39 lg 2 p 4 ja 5 ja lg 6) vői isiku huvidest (§ 39 lg 1, lg 2 p1-3 ja lg 5).

Paragrahvis 39 lőikes 1 lähtutakse pőhiseaduse paragrahvis 44 sätestatust, mille kohaselt "Eesti kodanikul on őigus seaduses sätestatud korras tutvuda tema kohta riigiasutustes ja kohalikes omavalitsustes ning riigi ja kohalike omavalitsuste arhiivides hoitavate andmetega.

Seaduse alusel vőib seda őigust piirata teiste inimeste őiguste ja vabaduste ning lapse pőlvnemise saladuse kaitseks, samuti kuriteo tőkestamise, kurjategija tabamise vői kriminaalmenetluses tőe väljaselgitamise huvides".

Paragrahvis 44 sätestatakse nőue märgistada asutusesiseseks kasutamiseks ettenähtud juurdepääsupiiranguga dokumendid. Eelnőu autorid lähtusid sellise mőnevőrra bürokraatliku reegli kehtestamisel eesmärgist, et seadust rakendaval ametnikul vői töötajal aga samuti järelevalve teostajal oleks selge, millistele konkreetsetele dokumentidele tuleb juurdepääsu piirata välistamaks juurdepääsupiiranguga teabe sattumise selleks őigust mitteomavate isikute kätte. Samuti välistab selline märgistamine alusetu teabele juurdepääsu piiramise.

6. peatükk. Järelevalve

Järelevalve sätestamisel on lähtutud asjaolust, et avaliku teabe seaduse rakendamine oleks tagatud riikliku järelevalvega. Ratsionaalsuse ja haldusorganisatsiooni optimeerimise pőhimőtteid järgides ei ole mindud uue riikliku institutsiooni loomisele, vaid peetud otstarbekaks kasutada töötavat organisatsiooni, kelle tegevusvaldkond (järelevalve isikuandmete kogumise ja väljastamise üle ning automatiseeritud andmetöötlusega süsteemide üle) on sarnane järelevalvega, mis on vajalik avaliku teabe seaduse rakendamisel. Järelevalve vőib algatada Andmekaitse Inspektsioon omal algatusel vői kaebuse alusel. Kaebuse alusel toimuva järelevalve puhul on silmas peetud asjaolu, et teabenőudjal on vőimalus kaevata teabevaldaja tegevuse peale ka halduskohtusse, kuid kui teabenőudjal on taotletavat teavet kiiresti vaja, siis halduskohtumenetluse käigus teabevaldajat seadust järgima sundida on pikaajaline ja aeganőudev protsess, mille lőppedes teabenőudjal vőib puududa huvi vajalikku teavet saada vői on see teave juba aegunud. Viimati nimetatud asjaolu on ka pőhjuseks, miks riikliku järelevalve sätestamine haldussunni kohaldamiseks on vajalik. Andmekaitse Inspektsioon on pädev teabevaldajale tegema ettekirjutusi seaduse täitmiseks. Halduskaristuste määramise őigus tal puudub. Halduskaristuste määramiseks peab Andmekaitse Inspektsioon pöörduma halduskohtusse.

7. peatükk. Rakendussätted.

Paragrahvid 55-58 hőlmavad üleminekusätteid seaduse rakendamiseks.

Paragrahvi 55 rakendamine nőuab Vabariigi Valitsusel konkreetse kava heakskiitmist, milles nähakse ette meetmed avalikule teabele juurdepääsu vőimaluse loomiseks andmesidevőrkude kaudu.

Paragrahvis 57 antud regulatsioon on tingitud asjaolust, et nii riiklikes registrites kui ka riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuste teistes andmekogudes (välja arvatud pőhiregistrid) säilitatavate andmete juurdepääsu kord sätestatakse senini andmekogude seaduse alusel andmekogu asutaja poolt kehtestatud korras, mis toob endaga kaasa ebavajaliku regulatsiooni korduse ja ühtsete pőhimőtete puudumise. Nii on paljudes andmekogu pidamist reguleerivates dokumentides sätestatud ebavajalikud ja mitteproportsionaalsed juurdepääsupiirangud vői andmete väljastamise eest tasu vőtmine. Regulatsioon seondub ka eelnőu paragrahviga 64, millega viiakse andmekogude seadus kooskőlla eelnőus sisalduvate pőhimőtetega.

Paragrahvis 58 esitatud regulatsiooni vajadus tuleneb ühtsete riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutusi hőlmava asjaajamiskorra aluste kehtestamise vajadusest. Seni Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud asjaajamiskorra alused laienevad üksnes valitsusasutustele ja on mőnevőrra vananenud. Sättes esitatud volitusnormi alusel on Vabariigi Valitsusel vőimalus reguleerida riigi- ja omavalitsuse asjaajamiskorra aluseid ühtselt, lähtudes tänapäevastest pőhimőtetest ja moodsa infotehnoloogia rakendamise vőimalikkusest dokumendihalduses. Tähtsusetu ei ole ka infotehnoloogiliste dokumendihaldussüsteemide ühildatavus erinevate asutuste vahel.

Eelnőu paragrahvides 59 ja 60 sätestatakse sanktsioonid seaduse rikkumise eest. Kriminaalkaristuse kohaldamine eeldab, et teavet ei väljastatud őiguserikkumise vői juhtimise vea varjamise eesmärgil riigi- vői kohaliku omavalitsuse töötaja poolt. Halduskaristused on eelnőus ette nähtud vähemohtlike rikkumiste eest, mis ei eelda otsest tahtlust (välja arvatud teadvalt ebaőige teabe väljastamise eest).

Palgaseaduse muutmisel (§ 61) on lähtutud avaliku sektori palkade avalikkuse pőhimőttest, vältimaks maksumaksja raha ebaotstarbekat kasutamist ja et ära hoida vői välja selgitada korruptiivse tulu saamist. Avalike teenistujate palkade avalikkuse pőhimőtete rakendatakse enamikes Euroopa Liidu riikides. Näiteks on käesoleva aasta novembrist analoogiline pőhimőte kehtestatud Soomes.

Avaldustele vastamise seaduse muutmine (§ 62) on eelkőige tingitud vajadusest täpsustada avaliku teabe seaduse ja avaldustele vastamise seaduse rakendusalasid ning vőimaldada avalduste esitamist kaasaegsete vahenditega (faks, andmeside).

Isikuandmetekaitse seaduse (§ 63), andmekogude seaduse (§ 64) ja arhiiviseaduse (§ 66) muudatused on vajalikud avaliku teabe seaduse ja muudetavate seaduste vaheliste vastuolude vältimiseks. Kehtetuks tunnistatakse karistusandmete delikaatsuse nőue, kui mitte millegagi őigustatud. Eelnőu autorid on otse vastupidisel arvamusel karistusandmete avalikkus omab preventiivset mőju mistahes rikkumiste ärahoidmiseks. Ka praktika on läinud seda teed.

Riigilőivu seaduse muutmine (§ 65) on tingitud eelnőus arvestatud ühe pőhilisema aluspőhimőttega: avalikku teavet antakse tasuta. Tunnistatakse kehtetuks need riigilőivu seaduse sätted, mille kohaselt antakse jäädvustatud vői dokumenteeritud, kuid tőestamata teavet ebaproportsionaalselt suure tasu eest. Őigustatud vőib olla üksnes tőestatud teabe vői dokumentide väljastamise eest riigilőivu vőtmine, sest sel juhul on tegemist oluliste ja täiendavate juriidiliste toimingute teostamisega riigi poolt.

Rahvaraamatukogu seaduse muutmine (§ 67) on vajalik tagamaks kőigile soovijatele juurdepääsu andmesidevőrgu kaudu avalikustatavale teabele.

Keskkonnaseire seaduse muutmine (§ 68) on vajalik selle kooskőlla viimiseks avaliku teabe seadusega.

Digitaalallkirja seaduse muutmine (§ 69) on vajalik, et ühtlustada riigi, kohaliku omavalitsuse asutuste ja avalik-őiguslike juriidiliste isikute digitaalset asjaajamist. Vajadus tuleneb eelnőu §§ 11-12, mis annavad alused nimetatud subjektide dokumendiregistrite pidamiseks. Samas on aga digitaalallkirja seaduse § 43 digitaalsele asjaajamisele üleminekuks vajalik delegatsiooninorm ette nähtud, mille kohaselt Vabariigi Valitsus kehtestab 2001. aasta 1. jaanuariks riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuste asjaajamiskorra ühtsed alused, mis vőimaldavad asutuse asjaajamises kasutada ka digitaalselt allkirjastatud dokumente. Seetőttu oli vőimalik vältida täiendava volitusnormi lisamist paragrahvide 11 ja 12 täpsustavaks realiseerimiseks ning täiendada digitaalallkirja seaduse §-s 43 kohustatud subjektide ringi avalik-őiguslike juriidiliste isikutega.

Eelnőu on kooskőlas pőhiseadusega ja tuleneb otseselt pőhiseaduse paragrahvist 44.

3. Vőrdlev analüüs teiste riikide őigusega

Euroopa Liidus liikmesriikide őigust ühtlustav őigusakt puudub.

Eelnőu väljatöötamisel on püütud arvestada mitmete riikide seniseid kogemusi informatsioonivabaduse reguleerimisel. Vastav seadus on olemas Rootsis (1949), Iirimaal (1997), USA-s (1996), Uus-Meremaal (1982), Austraalias (1982), Kanadas (1982), USA-s (1966, parandus 1996), Hollandis (1991), Prantsusmaal (1978), Kreekas (1986), Soomes (1951). Inglismaal on vastav eelnőu (The Draft Freedom of Information Bill ).

Siinkohal toome ülevaate mőnedest.

Rootsi.

Avalikkuse printsiip on olnud tugevalt seotud informatsiooni levitamise őigusega. Pressivabaduse seadus moodustab osa Rootsi pőhiseadusest. Pőhiline juurdepääsu printsiip on sätestatud pressivabaduse seaduse 2.peatüki 1.osas: "Edasiseks vabaks arvamuste vahetamiseks ja avalikkuse valgustamiseks, on igal Rootsi kodanikul vaba juurdepääs ametlikele dokumentidele".

Üldiselt on vőimalik eristada nelja regulatsioonikategooriat:

avaliku informatsiooni allikate loomine ja ende kasutamise vőimaldamine – dokumentide registreerimise kohustus, erasektorist andmete kogumine, avalikes arhiivides hoiustamise reeglid;

juurdepääsu reguleerimine konkreetsetes situatsioonides ja edasine avalikkuse toetamine – registreeritud isikute őigused juurdepääsuks nende kohta käivatele andmetele;

informatsiooni őiguste reguleerimine ja saadud info kasutamine – valitsuse materjalide autoriőiguse reeglid;

avaliku ja erasektorite tegevuse reguleerimine informatsiooniturul – avalike vőimude informatsiooniteenused, tasud nende eest.

Rootsi esimene pressivabaduse seadus jőustus 1766.aasta 2.detsembril.Kőige muu hulgas reguleeris akt ka ametilike dokumentide salastatust ja loetles dokumente, mida vőis avaldada vabalt igaühele, näiteks parlamendi, kohtu ja avaliku teenistuse dokumendid. Igaüks, kes avaldas soovi, vőis saada sellistele dokumentidele juurdepääsu ja teha neist dokumendivaldaja nőusolekul koopia vői tőendatud koopia.

1766.aasta seadus kohtas raskusi ja piiratud arusaamist. Selle kehtivuse üle vaieldi juba 1772.aastal kui poliitiliselt hakkas kehtima kuninglik autokraatia. Siiski kehtisid ja mőjutasid selle seaduse sätted oluliselt 1809.aasta valitsuse vastavat akti ja 1810. ja 1812. aasta pressivabaduse seadusi. Viimatimainitud seadus kehtis kuni selle asendamiseni 1949.aasta pressivabaduse seadusega.

Rootsil on pikk ja jätkuv ametlikele dokumentidele juurdepääsu traditsioon.

Kuna pressivabaduse seadus moodustab osa Rootsi pőhiseadusest, on juurdepääs ametlikele dokumentidele garanteeritud seaduslikkuse kőrgemal tasemel.

Pressivabaduse seadus sätestab 7 erinevat salastatuse kategooriat:

1. kuningriigi julgeolek, suhted teiste rahvuste vői rahvusvaheliste organisatsioonidega;
2. finantspoliitika, rahapoliitika, valuutapoliitika;
3. avalike vőimude järelevalve, kontroll, ülevaatus;
4. kuritegude ärahoidmise ja karistamise huvid;
5. teave üksikisikute eraelu ja majandustegevuse kohta;
6. avalikkuse majanduslikud huvid;
7.looma-ja taimeliikide säilitamine.

Kategooriad on sätestatud 1980.aasta saladuseseaduses. See seadus sätestab ka teabevahetuse avalike vőimude vahel, ametlike dokumentide registreerimise ja nőuded arvutisüsteemidele. On olemas ka lisa (Secrecy Ordinance of 1980), mis täiendab saladuseseadust.

Avalike vőimude ametlikest dokumentidest juurdepääsust keeldumise otsuse peale vőib kaevata teise astme halduskohtusse (kammarätter) ja lőpuks kőrgemasse halduskohtusse (Regeringsratter). Kaevata on őigus ainult informatsiooni küsijal- mitte avalikul vőimul, kes otsib kaitset salastamiseks ja mitte kolmandal osapoolel, keda vastav dokument puudutab.

Parlamendi ombudsmanil on järelevalvefunktsioon ka informatsioonivabaduse valdkonnas. Ombudsman kontrollib avalike vőimude tegevust. Ta tegutseb avaliku süüdistajana ja vőib alustada kriminaalasja avaliku teenistuja vastu, kui ta leiab, et teenistuja tegevus on vastuolus seadusega.

Muuhulgas on avalike vőimude kohustuseks mitte ainult tegeleda informatsiooni saamiseks esitatud avaldustega, vaid kujundada arvutisüsteeme nii, et juurdepääs oleks vőimalikult lihtne. Näiteks salajaste andmete kaitsmine peab olema rakendatud nii, et see ei raskendaks juurdepääsu avalikule informatsioonile. Praegu puuduvad aga karistused, kui avalik vőim jätab hooletusse oma kohustused kasutajasőbraliku informatsioonisüsteemi loomisel.

Saladuseseadus ei sätesta karistusi saladuse rikkumise eest, kuid karistusseadustik näeb ette karistuse ametialase saladuse rikkumise eest (trahvist aastase vanglakaristuseni).

Avalik vőim ei pea küsima informatsioonitaotleja eesmärke ja informatsioonitaotlejal on őigus jääda anonüümseks. Ainult juhul, kui see on vajalik spetsiaalse salastatuse huvides, vőib seda reeglit eirata.

Rootsi parlamendi (Rixlex) informatsioonisüsteem on saadaval tasuta teenusena vastavalt seadusele (1993:825 the law on personal files in the information system of the Riksdag). Andmeid Rixlex süsteemist vőib saada ka pooltelt, kes tahavad kasutada neid kaubanduslikult näiteks kommentaaridega varustatud CD-ROM toodetena.

Tasuta informatsiooniteenust saab ka Interneti kaudu.

1995/96:25 loodud Information Technology Bill to the Riksdag sisaldab kolme pőhilist informatsioonikategooriat:

kodanike informatsioon,

pőhiline sotsiaalne informatsioon ja

kaubanduslik informatsioon.

Kaks esimest kategooriat on üksteisega tihedalt seotud. Esimene sisaldab seadusi, regulatsioone ja juhiseid avalikele institutsioonidele. Sellist infot peaks avalikud vőimud levitama tasuta vői nominaaltasu eest. Kolmas koosneb andmebaasidest, mis sisaldavad informatsiooni üksikisikute, organisatsioonide, maa, ehitiste, maanteede jne. kohta. Selle kategooria üheks eesmärgiks on mehhanismide (haridus, levitamismehhanismid, seadusandlus, raamatukogude vőrgustik jne.) loomine, mis arendaks kaubanduslikku informatsiooniteenust ja oleks ühiskonna huvides.

Informatsioonitehnoloogia kiirel arengul on olnud märkimisväärne tähendus Rootsi avalikustamist puudutavate seaduste arengus. 1970ndatel otsustas kőrgem halduskohus, et pressivabaduse seadust tuleks tőlgendada nii laialt, et see hőlmaks ka masinloetavat meediat ja et tehnoloogia areng ei nőrgendaks juurdepääsuőigust.

Terminit "dokument" tuleks tőlgendada nii, et see hőlmaks modernseid meedia vahendeid.

Juba 1960.aastal formuleeris Rootsi seadusandlik komitee mőned informatsioonivabaduse vőtmeküsimused:

* Millistest printsiipidest peaks juhinduma andmete struktuur ja hoidmine?
* Kuidas teha kodanikele vőimalikuks kättesaadavas informatsioonis orienteerumine?
* Kui palju, ja kas üldse, peaks informatsioon maksma?
* Kuidas peaks käsitlema informatsiooni küsimisi, mis on vastuolus avalike vőimude soovidega?

Rootsis ei ole neile küsimustele veel leitud otseseid ja üheseid poliitilisi vastuseid, mida täielikult arvestada tänapäevases arvutiseeritud ühiskonnas.

Juurdepääsuőigus kehtib ainult avatud valitsusorganite dokumentidele.

Vastavalt kehtivale seadusele tähendab sőna "hoidma" (keep) ühtlasi "elektroonilise juurdepääsu omamist".

Traditsioonilist juurdepääsuőigust vőib kirjeldada kui őigust nőuda välja identifitseeritud dokumente. Dokumentide otsimise őigust ei ole siiani tunnistatud avalikkuse printsiibi osaks. Kiiresti kasvavad infovőrgud, vőimsad otsingumootorid ja elektroonilise informatsiooni taastamisvőimalused suurendavad otsinguőiguse tähtsust kui traditsioonile juurdepääsuőiguse terviklikku elementi. Avatuse edasine areng ühiskonnas otsustab selliste vőimaluste ulatuse ja rakendamise ning kuju.

Rootsi kogemuste pőhjal vőib öelda, et kakssada aastat avatust ei olegi nii suur väärtus, kui seda traditsiooni ei uuendata, nii et see vastaks uutele, elektroonilise informatsiooni ajajärgu vőimalustele.

Ameerika Ühendriigid

Määratlemaks seadusega informatsioonivabaduse ideed, esitas Ameerika Ühendriikide valitsus 1966. aastal informatsioonivabaduse seaduse. Seadus tagab Ühendriikide agentuuride dokumentide avalikustamise avalduse alusel. Akt annab tőuke kogu mittekonfidentsiaalse informatsiooni avalikustamiseks. Uudistegrupid vőivad kontrollida valitsusametnikke ja igapäevaste koosolekute tulemusi. Tudengitest reporterid vőivad küsida oma professorite aastapalka, ilma et seda neile keelataks. Üksikisikutel on vőimalus leida kohaliku kongressi esindajate hääletamiste tulemusi jne.

Siiski on kaitstud salajane informatsioon - ei avalikustata sőjalahingute plaane, üksikisiku őigust privaatsusele ja nt Valge Maja ventilatsioonisüsteemi ehitusplaane. Esialgu ei olnud sellise informatsiooni avalikustamisega rahul peaaegu ükski valitsusasutus, sest nad eelistasid hoida avalikustamata nii palju infot kui vőimalik. Lőpuks siiski nőustuti seadusega ja dokumente hakati vähehaaval avalikustama. Üldiselt soodustas seadus usaldust elanike hulgas, lubades neil kontrollida, analüüsida ja mőista valitsuse käitumisviise.

1966. aastal, ei arvestatud veel arvutitööstusega. Valitsusel oli sel ajal umbes 3 000 arvutit, mis tegi orienteeruvalt 1 000 töötajat arvuti kohta. 1996. aastal, kolmkümmend aastat hiljem, märkasid paljud inimesed, et praegusel digitaalajastul laieneb "Informatsioonivabaduseseadusega" pakutav vaid arhailisele paberi ja raamatute süsteemile.

Avalikkus, eriti uudisteagentuurid, tundsid vajadust juurdepääsuks valitsuse dokumentidele ka digitaalsel/elektroonilisel teel.

25.aprillil 1996. aastal kiitis Senati Őiguskomitee (Judiciary Committee) heaks meetmed, mis nőudsid valitsusasutuste (agentuuride) dokumentide elektroonilist avaldamist. "Elektroonilise informatsiooni avalikkuse seadus" (Electronic Freedom of Information Act) kindlustab selle, "et asutused, kasutades arvuteid, teeksid valitsuse rohkem kättesaadavaks ja arvestavamaks kodanikega".

Uues seaduses on kolm pőhilist komponenti:

Esiteks: dokumendid, mida hoitakse arvutis, on avalikud. Paljud organisatsioonid kaitsesid oma süsteeme elektrooniliste kaitsemüüridega, mis lubasid edastada ainult kindlat informatsiooni. Neil oli vőimalik ise valida, millist infot avaldada, et see ei kahjustaks nende organisatsiooni. Seadus aga nőudis, et agentuurid eemaldaksid sellised kaitsemüürid – elektrooniline informatsioon peab olema avalikult saadaval.

Teiseks: agentuurid peavad andma infot kasutaja poolt küsitud vormis.

See tähendab, et isik vőib nőuda, et kőik asjasse puutuvad dokumendid oleks esitatud näiteks e-posti teel, informatsiooni vőib saada ülemaailmse vőrgu (World Wide Web) vahendusel vői gopher otsinguga (gopher search -hajusdokumendiotsingu teenus Internetis). Organisatasioonid ei pea avaldama elektrooniliselt ainult regulatsioone, arvamusi, poliitilisi seisukohavőtte, vaid looma indeksid (online indexes) oma pőhiliste informatsioonisüsteemide kohta. Samuti peavad organisatsioonid näitama, kus ja millises ulatuses elektroonilised dokumendid on toimetatud.

Kolmandaks: agentuuridel on 20 päeva avaldusele vastamiseks (eelmine tähtaeg oli 10 päeva). Muudatus on tehtud seetőttu, et agentuuridel tekiks vähem vőlgnevusi. Ka vőlgnevuste korral ei ole agentuuridel lubatud viivitada informatsiooni avaldamisega. On loodud väikseid kompensatsioone lubades neile pool tasust (fees), mida nad saavad elektroonilise avaliku dokumendi őigeaegselt väljastamiselt. Ajalimiidi ületamine tähendab tasust ilmajäämist. Esialgu saadetakse kőik tasud otse Riigikassasse. Need on kolm olulist "Elektroonilise informatsiooni vabaduse seaduse" nőuet.

Parandus sisaldab kahte nőuet, mis sätestavad agentuuri kohustuse esitada täpsustusi avalduse esitajale nőutud informatsiooni avalikustamisest keeldumise kohta.

Esiteks, olukorras, kus informatsioon on kustutatud dokumendist, mis on osaliselt avalikustatud, tuleb kustutatud informatsiooni ulatus näidata dokumendi avalikustatud osas, välja arvatud juhul, kui see kahjustaks huvi, mis on erandina kaitstud. Kui tehniliselt on vőimalik, tuleb kustutatud informatsiooni ulatus ära näidata kohal, kus vastav info enne kirjas oli. Need tingimused ei puuduta ainult elektroonilises vormis loodud dokumente. Seega kodifitseerib see ka tervet dokumentide märgistamise administratiivset praktikat, tähistades kőik kustutused ka siis, kui dokumendid avaldatakse tavapärasel paberkujul.

Teiseks, olukord, kus kogu dokument, vői kőik leheküljed sellest on salajased. Parandus nőuab, et agentuur hindaks salastamise ulatust ja annaks selle kohta teavet igale sellise nőude esitanud isikule. Tavaliselt täidavad agentuurid seda nőuet nii, et täpsustavad keeldumiskirjades salastatuse ulatust leheküljenumbrites, dokumentides vői mőnes muus sobivas mőőtmes. Nagu ka eelpool toodud kustutamise tingimus, ei kehti see nőue olukordades, kus dokumentide mahu näitamine oleks kahjulik.

Aastaaruanded ja juhised (Annual Reports and Reference Guides) Parandustes on sätestatud ka agentuuride kohustus anda informatsiooni oma administratsiooni kohta, seda nii aastaaruannetena Kongressile kui ka üldise avalikustatud ülevaatena.

Aastaaruande statistika sisaldab saadud ja töödeldud avalduste arvu, aruandeaasta lőpuks pooleliolevate avalduste arvu ja keskmist päevade arvu, mil need avaldused ootasid vastust. Agentuurid peavad ka täpsustama ressursid, mida nad kasutavad avalduste töötlemisele dollarites täistööajaga töötavale tööjőule, ja lisama informatsiooni avalikustamisest vabastamiste kohta.

Elektrooniliste lehekülgede loomine (Electronic Sites to be Prepared) 1997. aasta keskpaigaks pidid agentuurid alustama nii "tavapäraste kui ka elektrooniliste lugemisruumide" loomist. Kőik dokumendid, mis agentuur paneb välja oma lugemisruumis, peavad olema uuesti loodud ja seega kättesaadavad ka elektrooniliselt. Suur osa dokumente, mis on loodud enne uue seaduse rakendamise tähtaega 1996.aastal, ei ole elektroonilise kättesaadavuse nőude subjektiks. Agentuurid peavad selgitama kasutajatele, et ainult uued dokumendid on saadaval elektroonilistel lehekülgedel. Agentuurid peaksid kasutama nimestikke, et kergendada mőlemat tüüpi lugemisruumide kasutamist.

Paranduste kohaselt peavad agentuurid looma dokumentidele indeksid, ja tegema need kättesaadavaks on-line`s 31.detsembriks 1999. Parandused puudutavad mitmeid dokumentide elektroonilise töötlemise tingimusi.

Esiteks sőnastatakse termin "dokument" (record) lihtsalt kui igasugune informatsioon, mis vőib olla agentuuri dokument, loodud ükskőik millises formaadis. Selle definitsiooni järgi käsitletakse elektroonilises vormis loodud informatsiooni informatsioonivabaduse seaduse subjektina.

Teiseks, agentuur peab pakkuma dokumente igas nőutud vormis, kui dokumendid on antud vormis kergesti reprodutseeritavad.

Nende kahe punkti alusel, on agentuurid kohustatud austama avalduse esitaja dokumentide vormi valikut ja tegema jőupingutusi dokumentide erinevates vormides avaldamiseks. Agentuurid on kohustatud tegema pőhjendatud jőupingutusi, otsimaks elektroonilises vormis olevaid dokumente, välja arvatud juhul, kui see kahjustaks agentuuride automatiseeritud informatsioonisüsteemide operatsioone.

Suurbritannia

Inglise poliitiline kultuur on olnud traditsiooniliselt väga salajane.

Avaliku valitsuse ja üldise avalikkuse juurdepääsu printsiip pőhineb avalikkuse őigusel teada, millega tegelevad inimesed, kes on valitud juhtima ja esindama.

Lähtekohad on järgmised:

1. avalik informatsioon kuulub avalikkusele, ja on usaldusega hoitud valitsuse poolt, olles täpselt määratletud seadustega, vabalt ja avatult saadaval avalikkusele.

2. Inglismaa ja Euroopa Liidu seadusandlus peab olema ratsionaliseeritud nii, et oleks tagatud üldine juurdepääs informatsioonile.

Suurbritannias kehtivat seadust informatsioonivabaduse kohta veel ei ole. Valitsuse informatsioonile tagab aga juurdepääsu "Valitsuse informatsioonile juurdepääsu praktika koodeks" (Code of Practice on Access to Goverment Information).

Vastuvőtmise lőppjärgus on informatsiooni avalikkuse seaduse eelnőu ehk Valge Paber (White Paper).

Suurbrittannia juhtiv informatsioonivabaduse őigusekspert Patrick Birkinshaw, defineerib infovabadust järgmiselt: "Enamikule meist, kes me kasutame seda fraasi, tähendab see juurdepääsu failidele/registritele (files), vői ükskőik millises vormis informatsioonile, et teada millega valitsus tegeleb... ".

Inglismaal on olemas ka mőned seadused, mis on seotud informatsioonivabadusega:

Andmekaitse seadus (The Data Protection Act 1984); seadus kohalike vőimude informatsioonile juurdepääsuks (The Local Goverment (Access to Information) Act 1985); isikutoimiutele juurdepääsu seadus (The Access to Personal Files Act 1987); seadus meditsiinilistele andmetele juurdepääsuks (The Access to Medical Reports Act 1988); meditsiinilistele dokumentidele juurdepääsu seadus (The Access to Health Records Act 1990); keskkonnainformatsiooni määrus (The Environmental Information Regulation 1992).

"Őigus teada" peab olema tasakaalus üksikisiku őigusega hoida oma isiklik informatsioon salajas. Näiteks andmekaitseseadus (The Data Protection Act) kaitseb isikuandmeid, rohkem kui avab informatsiooni avalikkusele uurimiseks.

Neid nőudeid on ka Eesti "Avaliku teabe seaduse" eelnőus arvestatud.

Valitsuse Valge Paber informatsioonivabadusest (The Goverment`s White Paper on Freedom of Information ), avalikustati 11.detsembril 1997. aastal ja sätestab ettepanekud parlamendi seaduse jaoks (Act of Parliament), mis lubab igaühele őiguse riikliku, regionaalse ja kohaliku valitsuse ning mőne teise, valitsuse nimel tegutseva organisatsiooni informatsioonile.

Seadus lubab avalikkusele informatsiooni, mida hoitakse:

*valitsuse osakondade (gov. departments) ja agentuuride,
*rahvusliku terviseteenistuse (National Health Service),
*kohalike nőukogude ja kohalike registreeritud organite (Local councils and local registered bodies),
*natsionaliseeritud tööstuste ja avalike korporatsioonide,
*kohtute ja tribunalide,
*politsei,
*relvajőudude,
*koolide, kolledzite ja ülikoolide,
*avalike teenuste ülekandjate (Public service broadcasters),
*privatiseeritud kommunaalteenuste (Privatised utilities),
*valitsusele töötavate erasektori organisatsioonide (Private sector organisations working for the goverment) poolt.

Kőik ülalnimetatud asutused on oma ülesannete täitmisel őigustatud mitte andma informatsiooni kui see tekitaks olulist kahju järgmistes valdkondades:

1. riiklik julgeolek, kaitse ja rahvusvahelised suhted
2. valitsuspoliitika sisemised diskussioonid (internal discussion of government policy)
3. seaduste rakendamine (law enforcement)
4. privaatsus (personal privacy)
5. ärisaladus (commercial confidentiality)
6. üksikisiku, avalikkuse ja keskkonna ohutus
7. teated, tunnistused vői probleemid, mis on esitatud konfidentsiaalselt.

Informatsiooni saamiseks tuleb kirjutada, vőimaluse korral helistada vői saata e-post organile (body), kellelt soovitakse informatsiooni saada.

Valitsus eeldab, et informatsiooni eest tuleb koguda tasu, ja on kehtestanud kümne naela suuruse limiidi iga informatsiooniühiku (item) eest. Lisaks vőivad mőned organid koguda mőistlikku tasu informatsiooni väljaotsimise (retrieving information) eest.

Kui mőni organisatsioon keeldub juurdepääsu lubamisest infole, on informatsiooni taotlejal őigus kaevata Informatsiooni Komisjonile (Information Commissioner), kes otsustab, kas taotlus on vastavalt seadusele pőhjendatud.

Ametlike saladuste seadus

Informatsioonivabaduse ajalugu Suurbritannias on lähedalt seotud Ametlike saladuste seadusega 1911, 1920, 1939 (Official Secrets Act).

Seaduse 1. osa ehk "spionaazi klausel" ("spying clause"), nimetab kuriteoks sellise informatsiooni kogumise ja avalikustamise, mis on otseselt seotud vői kaudselt kasulik vaenlasele vői ohtlik riigi huvidele.

2. osa järgi on kriminaalkuritegu see, kui kui riigiteenistuja säilitab infot, mis on saadud tema teenistuse käigus vői kui isik sai informatsiooni, mis ta teadis olevat saadud seadust rikkudes.

Iirimaa

Informatsioonivabaduse seaduse eelnőust sai seadus 1997. Aasta 21.aprillil, mis jőustus 12 kuud hiljem, käesoleva aasta aprillis.

Informatsioonivabaduse seaduses kinnitatakse iga ühiskonnaliikme őigust saada ametlikku informatsiooni suurimal vőimalikul määral kooskőlas avalikkuse huvide ja üksikisiku őigusega privaatsusele.

Informatsioonivabadus tuleneb järgmisest kolmest pőhiprintsiibist:

* avalike organite otsused peavad olema enam avalikkuse arvamusele avatud, lubades anda hinnangut ja heakskiitu poliitilistele otsustele;

* üksikisikud ja grupid, keda tehtavad otsused mőjutavad, peaksid teadma milliste kriteeriumide järgi otsused tehakse;

* igal üksikisikul peab olema őigus:

teada millist informatsiooni hoitakse tema kohta valitsuse dokumentides

kontrollida dokumente, mis on seotud tema isikuga

parandada ebatäpsused;

* kodanikel on őigus saada ülevaade avalike organite protsessidest ja nőupidamistest.

Seadusega luuakse iseseisev Informatsiooni Komitee (Office of Information Commissioner), kelle ülesandeks on informatsiooniavalikkusega seotud otsuste kontrollimine.

Isik, kes soovib juurdepääsu dokumentidele, peab esitama kirjaliku avalduse vastavat infot omavale avalikule vőimule. Avaldus peab olema selgesőnaline, ja kui infot soovitakse mingis kindlas vormis, tuleb anda ka soovitav vorm. Kui avaldus on saadetud valele asutusele, saadab asutuse juht selle koopia őigele adressaadile.

Teade avalduse saamise kohta saadetakse avaldajale kahe nädala jooksul.

Otsus dokumentide avalikustamise kohta tehakse teatavaks mitte rohkem kui nelja nädala jooksul. Kui otsing on väga mahukas, vőib avalduse töötlemise aega pikendada veel kuni neli nädalat. Juhul kui avaldust ei rahuldata, peab otsus olema pőhjendatud.

Dokumendid avalikustatakse ärakirjana, koopiana, disketil vői mőnes muus elektroonilises vormis, vőimalusena vaadata dokument üle, juhul kui dokument on helilises vői visuaalses vormis, vőimalusena seda kuulata vői vaadata.

Juurdepääsuotsuse tegemisel ei vőeta arvesse avaldaja huvisid ja motiive. Küll aga vőib teatud juhtudel olla vajalik avaldaja isiku identifitseerimine (nt. privaatsuse küsimuses).

Avalikel organitel on kohustus avaldada enda kohta käivat informatsiooni, nagu näiteks sisemised reeglid, juhtnöörid, otsuste tegemine - s.t. käsiraamatu avaldamist, et teavitada avalikkust eksisteerivast informatsioonist ja selgitada kuidas on vőimalik sellist informatsiooni saada.

Isikul on őigus parandada tema kohta käivat mittekorrektset informatsiooni - vastav avaldus peab olema töödeldud 4 nädala jooksul. Kui asutus keeldub paranduste tegemisest, peab ta lisama avalduse dokumendile, mida parandada sooviti. Isikud, kellele väljastati dokument 12 kuud enne paranduste tegemist, tuleb varustada ka parandustega.

Isikul on őigus saada teada temaga seonduvate otsuste pőhjuseid – őigus kőikidele materjalidele, mis on seotud otsusega, őigus informatsioonile otsuse tegemise igas staadiumis, őigus asjaga seotud kommentaaridele, aruannetele, uurimistele.

Erandid/piirangud:

Seadus sätestab meetmed, et kaitsta valitsuse, parlamendi ja kohtuga seotud vőtmeküsimusi ning samuti ka kolmanda osapoole isikliku, ärilise ja konfidentsiaalse iseloomuga teavet. Sellisteks meetmeteks on:

1) kahjustustest (injury test), mis viiakse läbi enne avalikustamise otsustamist;

2) avalike huvide test (public interest test) viiakse läbi veendumaks, kas avalik huvi kaalub üles kindla dokumendi avalikustamisega kaasneva potensiaalse kahju;

3) klassitest (class test) - dokumendi avalikustamisest vőidakse keelduda, kui dokument kuulub kindlasse klassi (nt. ministrite kabineti dokumendid, legal professional privilege jne.);

4) kolmanda osapoole kaitse (protection of third party interests) seadus kaitseb informatsiooni, mis on isikliku, ärilise vői konfidentsiaalse iseloomuga;

sertifikaadid (certificates) – hőlmavad näiteks seaduste jőustamist, julgeolekut ja rahvusvahelisi suhteid.

Igal isikul on őigus kaevata avaliku organi poolt tehtud otsuse peale kőrgemale vőimule ja/vői Information Commissioner`ile.

Mitteisikliku informatsiooni avalikustamise eest vőetakse tasu vastavalt informatsiooni otsimiseks kuluvale ajale ja koopiate tegemisele, tuginedes rahandusministri (Minister of Finance) poolt kehtestatud tunnitasule.

Isikliku informatsiooni puhul vőetakse tasu ainult koopiate eest.

Tasu ei vőeta aja eest, mil alles otsustatakse avalduses nőutud informatsiooni avalikustamise üle. Kui on vajalik sissemakse tegemine, avalik organ peab vajadusel abistama avaldajat avalduse koostamisel, et sissemaksu summat vähendada vői tühistada.

Taani

Pőhiseadus art. 49 – Folketingi (Taani parlament) istungid on avalikud

art. 65 – őigusemőistmisel peavad kőik toimingud olema avalikud ja suulised vőimalikult suurel määral.

Avaliku halduse dokumentidele juurdepääsu seadus (Act on Access to Public Adminstration Files of 1985 ) ja halduse seadus (Administration Act of 1985) annavad pőhiregulatsiooni avalikule teabele juurdepääsuks.

Soome

Konstitutsioon art. 10 – vőimude valduses olevad dokumendid ja andmed on avalikud, kui neile ei ole juurdepääs seadusega piiratud. See printsiip kehtib kőigi avaliku vőimu asutuste kohta, kaasa arvatud Eduskunta.

Ametlike dokumentide avalikkuse seadus (The Act on Publicity of Official Documents of 1951) reguleerib juurdepääsuőigust informatsioonile üldiselt. Seadust muudeti 1988, mille kohaselt Soome kodaniku asemel on juurdepääsuőigus ametlikele dokumentidele igaühel.

Kuigi Eesti Vabariigi pőhiseaduse § 44 annab őiguse diferentseerida Eesti kodaniku ja välismaalase őigust informatsioonile, ei pidanud töögrupp kaaludes kőiki poolt ja vastuargumente sellist diferentseerimist vajalikuks. Vőib ju välismaalane informatsiooni saamiseks kasutada Eesti kodaniku vői ka Eestis registreeritud juriidiliste isikute abi teabe saamiseks. Sätestades aga Eesti kodaniku kohustuse mitte anda teavet välismaalasele, loome me piirangud avaliku teabe vabale levikule ja ka vőimaluse jälitada Eesti kodanike (järelevalve korras) avaliku teabe levitamise eest.

Vőimud on defineeritud kui riigivőimu asutused, munitsipaal- ja teised omavalitsusasutused, mis peale kohalike vőimude kaasavad ka koosolekuid, esindusorganeid, komiteesid, nőukogusid ja komisjone, mis on moodustatud avaliku seaduse järgi. Mőiste hőlmab ka parlamenti ja kohtuid aga ei hőlma juriidilisi isikuid, mille omanikuks on riik.

Saksamaa

Sätted informatsiooni avalikkuse kohta on erinevates aktides – Sotsiaalkoodeks, Majanduskoodeks jne.

2 seadust:

Federal Law on Administrative Proceedings – kehtib riigi ja KOV asutustele ja institutsioonidele, kui nad tegelevad avalike ülesannetega.

Federal Data Protection Act – reguleerib isikuandmete menetlemist riigivőimu asutuste ja eraőiguslike isikute poolt.

Eelnőu kooskőla teiste riikide vastavate őigusaktidega

Eesti avaliku teabe seadus ei püüa koopeerida teiste riikide vastavat seadusandlust, küll aga arvestab nende pőhimőtetega, mis ka teistes riikides on aluseks informatsioonivabaduse reguleerimisel. Eelkőige on aluseks vőetud selliste riikide kogemus, kus informatsioonivabaduse praktilisel teostamisel on pikaaegne kogemus, samas on arvestatud Eesti eripära, őigussüsteemi, halduskorraldust ja kaasaegse infotehnoloogia vőimalusi.

Eelnőu § 3 sätestab avaliku teabe mőiste:

"Avalik teave on mis tahes viisil ja mis tahes teabekandjale jäädvustatud ja dokumenteeritud teave, mis on saadud vői loodud seaduses vői selle alusel sätestatud avalike ülesannete täitmise käigus".

USA seadus räägib juurdepääsuőigusest dokumentidele, "dokument" (record) on igasugune informatsioon, mis vőib olla loodud ükskőik millises formaadis, ka elektrooniliselt.

Rootsi seadus annab juurdepääsuőiguse dokumendile, mis sisaldab informatsiooni, s.t. kőike, mis on paberil, aga ka lindil ja elektroonilise salvestisena.

Iirimaal on dokumendiks iga märkus tekstis, foto, film, salvestus vői mőni muu vorm, millel hoitakse andmeid.

Eestis on "dokument" defineeritud arhiiviseaduses, mistőttu ei vaja dokumendi mőiste legaaldefinitsiooni andmist avaliku teabe seaduses. Arhiiviseaduse paragrahv 4 lőige 1 defineerib dokumendi järgmiselt: "Dokument käesoleva seaduse mőistes on mis tahes teabekandjale jäädvustatud teave, mis on loodud vői saadud asutuse vői isiku tegevuse käigus ning mille sisu, vorm ja struktuur on küllaldane faktide vői tegevuse tőestamiseks". Antud definitsiooni kohaselt laieneb dokumendi mőiste mistahes teabekandjale, sealhulgas elektrooniliselt salvestatud informatsioonile.

Eesti eelnőu kohaselt on teabevaldajaks riigi ja kohaliku omavalitsuse asutus,

avalik-őiguslik juriidiline isik ja ka eraőiguslik juriidiline ja füüsiline isik, kes täidab seadusega vői seaduse alusel antud őigusaktidega vői sőlmitud lepingutega sätestatud avalikke ülesandeid.

USA seadus hőlmab föderaalvőimu kőiki täidesaatvaid osakondi. Seadusest on välistatud kohalik, osariigi- ja linnavalitsus. Paljudel osariikidel on oma seadus, juurdepääsuőigused varieeruvad.

Inglismaa eelnőu hőlmab nii kohalikku kui tsentraalvalitsust, koole, kolledzeid ning eraőiguslikke isikuid, kes täidavad avalikke ülesandeid.

Eesti eelnőu järgi tuleb teabenőue täita viivitamatult, kuid mitte hiljem kui viie tööpäeva jooksul. Siin on lähtud eelnőu ühest kandvast pőhimőttest - avalik teave on üldjuhul jäädvustatud ja dokumenteeritud, mistőttu selle väljastamine ei vaja ajakulu.

USA-s on avaldusele vastamiseks aega 20 tööpäeva, Iirimaal 28 päeva, Inglismaa eelnőu kohaselt tuleb vastata koheselt, kuid vähemalt 40 päeva jooksul, Rootsis nii kiiresti kui vőimalik.

Eesti eelnőu kohaselt on őigus avalikule teabele igaühel, eesmärgi peab teabele juurdepääsu saamiseks teatama vaid ametnik, kes täidab oma ametiülesandeid.

Isikut peab tőendama vaid delikaatsetele ja muudele eraelulistele andmetele juurdepääsu saamiseks. Ka teiste riikide seaduste järgi on informatsiooni őigus saada igaühel ja eesmärki üldiselt ei küsita. Mőnel juhul peab isikusamasus siiski tuvastatud olema (isikuandmete saamiseks) ja näiteks USA-s sőltub tasu maksmine informatsiooni kasutamise eesmärgist (äriline, uurimuslik jne).

Eesti eelnőu paragrahv 2 lőige 2 toob ära juhud, millele seadust ei kohaldata, lisaks vastavalt paragrahvile 35 on vőimalik tunnistada teavet asutusesiseseks kasutamiseks. Teiste riikide seadustes on samuti sätestatud informatsiooni liigid, mida ei avalikustata. Enamasti on sellised andmed seadustes sarnaselt sätestatud, nagu näiteks riiklik julgeolek, riigisaladus, isikuandmed, äri- ja tööstussaladused, keskkonda puudutavad andmed.

Eesti eelnőu järgi toimub kulutuste katmine andmete väljastamise eest üldjuhul teabevaldaja poolt, välja arvatud kui teave väljastatakse paberkandjal ja selle maht on üle 20 lehekülje. Vőimalik on ka teabenőudja vabastamine kulutuste katmisest.

Rootsis on dokumentide lugemine, kuulamine vői muul viisil arusaadavaks tegemine tasuta. Maksta tuleb ärakirjade ja koopiate eest. USA-s tuleb maksta otsesed kulud dokumentide otsimise, lugemise ja koopiate eest, tasu suurus sőltub dokumendi kasutamise eesmärgist (äriline, uurimuslik). Ka Inglismaal tuleb maksta päringute ja otsingute eest, kusjuures tasu suurus sőltub toimingu keerukusest. Iirimaal tuleb isikliku info saamisel maksta vaid koopiate eest, mitteisikliku info puhul sőltuvalt dokumentide otsimise ajast rahandusministri poolt sätestatud standardi alusel.

Eesti eelnőus teostab järelevalvet seaduse täitmise üle Andmekaitse Inspektsioon omal algatusel vői kaebuse alusel. Inspektsioonil on őigus teha teabevaldajale ettekirjutusi. Teabenőudjal on vőimalus kaevata teabevaldaja tegevuse peale ka halduskohtusse.

Rootsis täidab järelevalvefunktsiooni ombudsman, kes kontrollib avalike vőimude tegevust ja vőib alustada kriminaalasja avaliku teenistuja vastu, kui ta leiab, et teenistuja tegevus on vastuolus seadusega. USA-s ambudsmani institutsiooni loodud ei ole, järelevalvet teostavad kohtud. Iirimaal ja Inglismaal teostab järelevalvet Information Commissioner.

Kokkuvőtteks vőib öelda, et märkimisväärseid erinevusi Eesti "Avaliku teabe seaduse" eelnőu ja teiste riikide informatsioonivabaduse seaduste vahel ei ole.

III
EELNŐU VASTAVUS EUROOPA LIIDU ŐIGUSELE

1992.aasta suvel arutatud Maastricht`i lepingu ratifitseerimise käigus ilmnes, et paljude liikmesriikide kodanikud tunnevad EL institutsioone olevat neist kaugel. EL institutsioone kujutati ette kui hiigelsuurt ja kallist bürokraatiamasinat, mille ametnikud vaidlevate tühiste probleemide üle ja ei huvitu keskmise kodaniku igapäevastest muredest. Niisiis oli ettekujutus Euroopa Liidust vastuolus ühenduse eesmärkidega. Hakati aru saama, et sőnumi kohale jőudmiseks tuleb teha palju suuremaid jőupingutusi. Mőisteti, et tavainimesi tuleb rohkem kaasata Euroopa probleemidega seotud diskussioonidesse.

Vastavad ideed formuleeriti Birminghami tippkohtumisel 1992.aasta oktoobris koostatud deklaratsioonis. Järgmisel tippkohtumisel Edinburgh`is 1993.a. detsembris esitasid nii Nőukogu kui ka Komisjon kindlad ettepanekud, et alustada uut lähenemist. Koostati programm, mis on nüüdseks kasvanud ja arenenud.

Kindlustamaks avalikkust, lähtuti viiest erinevast valdkonnast:

1. Avalikkuse suurem osavőtt:

Tähtsamaks elemendiks peeti julgustada avalikkuse suuremat osavőttu EL poliitilistest ja seadusandlikest debattidest.

Pöörati rohkem tähelepanu keskkonna, töötuse ja hariduse probleemidele.

Leiti, et Euroopa tasemel tuleb őigusliku regulatsiooniga tegeleda vaid juhul, kui see on efektiivsem vastava probleemiga rahvuslikul tasemel tegelemisest.

Otsustati, et Komisjon trükib oma iga-aastase programmi Official Journal`s (nt. menetletavate seaduste kohta) ja määrab tähtaja, milleni huvitatud pooled vőivad esitada ettepanekuid.

Avalikku arutelu otsustati stimuleerida ka läbi ametlike diskussioonide ja Rohelise Paberi (Green Paper) igas EL`i keeles avaldamise.

Koostööd hakati tegema ka huvigruppidega mille tulemusel kasvas tagasiside kodanikke esindavate gruppidega, kelle ülesandeks sai lünkade täitmine EL`i Institutsioonide ja kodanike vahel.

2. Rohkem informatsiooni seadusandlikest protseduuridest:

Üks valdkond, mis tänu oma keerulisusele, vajas parandusi, olid erinevad staadiumid seaduse projektist kuni lőppotsuseni. Seadusandluse ettepanekuid tuli lihtsustada ja muuta arusaadavamaks.

Olemasolev seadusandlus oli vaja teha lihtsamaks, ühendades originaalseaduse ja hilisemad parandused. Juurdepääsu tuli parandada seaduslike andmebaaside moderniseerimisega (nt CELEX, mis sisaldab kogu EL`i seadusandluse alates seitsmekümnendatest aastatest).

3. Dokumentidele juurdepääsu hőlbustamine:

Lisaks kohustusele tőlkida lőppdokumendid vőimalikult kiiresti ametlikesse keeltesse, lubasid Komisjon ja Nőukogu kergemat juurdepääsu sisedokumentidele. See tähendab, et igaühel oli őigus kirjutada ja küsida dokumenti ka ilma konkreetse pőhjuseta. See őigus on sätestatud aktis (Code of Conduct), mis vőeti vastu Nőukogu poolt 1993.aasta detsembris ja Komisjoni poolt 1994.aasta veebruaris.

4. Olemasoleva informatsiooni levitamine:

Suuri jőupingutusi tehti mitmesuguse Institutsioonide informatsiooni avaldamiseks. Informatsiooni hakati vahetama läbi andmesidevőrkude üle kogu Euroopa Liidu.

5. Informatsiooni- ja kommunikatsioonipoliitika:

Institutsioonide informatsioonipoliitikat kritiseeriti Maastrichti leppe ratifitseerimise käigus. Tutvustati audio-visuaalseid programme ja informatsioonitegevusi nii institutsioonide sees kui ka väljaspool.

Nőukogu ja Komisjoni "Code of Conduct on Access to Documents" pőhimőtteks on, et avalikkusel peab olema vőimalikult avar juurdepääs nende institutsioonide dokumentidele. See on üsna sarnane paljudes liikmesriikides kehtivate informatsiooniavalikkuse seadustega. Ka piirangud on sarnased liikmesriikides rakendatavatele.

Avalduse dokumentide saamiseks vőib esitada igaüks, hoolimata tema isiklikust vői professionaalsest staatusest. Avaldaja ei pea oma huvi tőendama.

Avalduse vőib esitada igat kirjaliku Komisjoni teksti saamiseks, mis sisaldab olemasolevaid andmeid ükskőik millisel kujul. Avaldaja vőib paluda juurdepääsu igale Komisjoni dokumendile, eriti poliitiliste algatustega seotud dokumentidele. Juurdepääsu ei lubata dokumentidele, millele kehtivad piirangud.

Kui soovitav dokument on avaldatud trükis, suunatakse avaldaja Euroopa Liidu Ametlike Trükiste Kontori (Office for Official Publications of the European Communities) poole Luxemburgi vői selle agentuuride poole.

Avaldus tuleb esitada sellele institutsioonile, millelt dokument pärineb. See tähendab, et kui soovitakse dokumenti näiteks Taani valitsuselt, tuleb avaldus esitada sinna.

Avalduse vőib esitada otse komisjoni vastavatetesse teenistustesse (Commission Services) Brüsselis vői Luxemburgis vői komisjoni esindustesse liikmesriikides ja välisdelegatsioonidele kolmandates maades.

Avaldus peab olema esitatud kirjalikult ja vőimalikult täpselt. Vajaduse korral vőib komisjon detailide täpsustamiseks avaldajaga ühendust vőtta.

Avalduse vőib esitada igas Euroopa Liidu ametlikus keeles.

Iga avaldaja saab komisjonilt vastuse ühe kuu jooksul arvates avalduse saabumisest komisjonile. Igat juhtumit käsitletakse eraldiseisvana.

Dokumendid tehakse avalikuks kas

1. dokumendi saatmisega avaldajale, vői

2. konsultatsiooni käigus, mis vőib toimuda komisjoni osakondades, komisjoni keskraamatukogus (Brüsselis vői Luksemburgis), ühes liikmesriigi komisjoni esinduses vői ühes väliskomisjoni delegatsioonis kolmandates maades.

Dokumendid, mis koosnevad 30 vői vähemast leheküljest, on tasuta. Kui dokument on üle kolmekümne lehekülje, tuleb tasuda 10 eküüd pluss 0.036 eküüd iga lehekülje eest. Muul kujul avaldatud informatsiooni tasu otsustatakse ad hoc pőhimőttel, arvestades, et iga nőutud summa peab olema pőhjendatud.

Erandid/piirangud peavad:

* kaitsma kindlaid avalikke ja erahuvisid;

* tagama efektiivse arutelu komisjonis.

Piirangute tegemisel peetakse silmas

a. avalike huvide kaitsmist (avalik julgeolek, rahvusvahelised suhted, rahaline stabiilsus, kohtutoimingud, järelevalve ja uurimine);

b. üksikisiku ja privaatsuse kaitsmist;

c. äri- ja tööstussaladuse kaitsmist;

d. komisjoni finantshuvide kaitsmist;

e. füüsilise vői juriidilise isiku konfidentsiaalsuse kaitsmist;

f. komisjoni sisemiste nőupidamiste konfidentsiaalsuse kaitsmist.

Kui avaldaja ei ole rahul komisjoni eitava vastusega vői kui ta ei ole saanud vastust, mida peetakse vőrdväärseks avalikustamisest keeldumisega, vőib ta ühe kuu jooksul kirjutada komisjoni peasekretärile (Secretary-General of Commission) ja paluda asja läbivaatamist. Komisjonil on omakorda otsustamiseks aega üks kuu. Kui komisjon kinnitab keeldumist ja avaldaja leiab, et ka see otsus on ebaőige, on tal vőimalus veel edasi kaevata.

Dokumente ei vői paljundada ja lasta ringlusse kaubanduslikel eesmärkidel otsese müügi teel ilma komisjoni eelneva volituseta.

Euroopa Liit vajab ühtset informatsiooni avalikkuse reeglistikku kőikidele oma institutsioonidele. Sellest lähtuvalt on Hollandi Tilburgi ja Leideni Ülikoolide konsortsiumid läbi viinud uurimuse, et koostada Roheline Paber (Green Paper) valitsuse informatsioonile avaliku juurdepääsu reguleerimiseks.

Juurdepääs dokumentidele:

Euroopa Komisjon

Piiratud juurdepääs on olemas - ühtne tegutsemisjuhend EL Ministrite Nőukoguga.

Euroopa Liidu Ministrite Nőukogu

Piiratud eeskirjad on olemas - ühtne tegutsemisjuhend Euroopa Komisjoniga.

Euroopa Kohus

Kokku on lepitud, et eeskirjad vőetakse vastu, kuid raskusi on määratlustega.

Harmoniseerimisamet

Eeskirjad on olemas ühisturuga seonduvate őigusaktide kohta.

Eeskirju juurdepääsu kohta koostavad hetkel kőik järgmised institutsioonid:

Euroopa Parlament

Euroopa Audiitorkogu

Euroopa Koolitusfond

Euroopa Rahainstituut

Euroopa Investeerimispank

Regioonide Komitee

Majandus- ja Sotsiaalkomitee

Elu- ja töötingimuste parandamise Euroopa fond

Euroopa narkootikumide ja narkomaania järelevalvekeskus

Euroopa Liidu Ametiasutuste tőlkekeskus

Euroopa keskkonnaamet

Euroopa meditsiinitoodete hindamisamet

Euroopa kutseőppe arenduskeskus

1997. aasta juunis sőlmitud ja 1. mail 1999.aastal jőustunud Amsterdami leping, mis tagas esmakordselt selle, et Euroopa Liidu őiguse pőhialus, Euroopa Liidu lepingud, hőlmavad spetsiaalseid eeskirju juurdepääsu kohta dokumentidele. Leping jätab siiski iga institutsiooni ülesandeks kehtestada oma eeskirjad.

Lepingu artikkel 191a ütleb: " Igal liidu kodanikul ja igal füüsilisel vői juriidilisel isikul, kelle elukoht vői registrijärgne asukoht on mőnes liikmesriigis, on őigus pääseda Euroopa Parlamendi, Euroopa Liidu Nőukogu ja Euroopa Komisjoni dokumentide juurde." Leping jätkab, öeldes: "Iga eespool nimetatud institutsioon kehtestab oma töökorras konkreetsed sätted seoses pääsuga tema dokumentide juurde."

Liikmesriikide siseriiklik avatuse- ja dokumentidele juurdepääsu poliitika on Euroopa Liidu eri osades väga erinev ja see erinevus kajastub ka Euroopa Liidu tasandil. Üldiselt on Skandinaaviamaade suhtumine kőige avatum, samal ajal kui väga ametliku valitsusbürokraatia traditsioonidega riigid nagu Prantsusmaa, Itaalia ja Hispaania tőrguvad tihtipeale dokumente välja andmast. Avatuse eest vőitlejad väidavad, et juurdepääsueeskirjad on tőeliselt tőhusad ainult siis, kui nendega kaasneb ka Euroopa Liidu institutsioonide pőhjalikum reformimine. Kritiseerijad möönavad, et see protsess on juba alanud, seda eelkőige Euroopa Liidu ombudsmani ametissemääramisega (tema ülesanne on uurida institutsioonide haldusliku omavoli juhtumeid) ja Euroopa Parlamendi avalduste komitee moodustamisega.

Liikmesriikide őigust ühtlustavad Euroopa Liidu őigusaktid puuduvad. Arvesse on vőetud Euroopa Komisjoni poolt 20. jaanuaril 1999.a. vastu vőetud programmdokumenti Public Sector Information: a Key Resource for Europe - Green Paper on Public Sector Information in Information Society, mis on aluseks tulevaste liidu őigusaktide väljatöötamisele.

Eelnőu väljatöötamisel on arvestatud Euroopa Nőukogu ministrite komitee soovitusega nr 81(19) avaliku vőimu teostajate valduses oleva teabele juurdepääsu kohta ning ministrite komitee 29. aprilli 1982 a sőnavabaduse ja teabevabaduse deklaratsiooniga. Nagu eelnevalt juba märgitud on eelnőuga tutvunud Euroopa Nőukogu eksperdid ja andnud sellele Rahvusraamatukogus 5. mail toimuval avalikul arutelul kiitva hinnangu.

V
EELNŐU TERMINOLOOGIA

Üldsätted toovad sisse ka eelnőus läbivalt kasutatavad mőisted (avalik teave, teabevaldaja, teabenőue, teabenőudja).

Avalikku teavet ei ole vőimalik defineerida väga täpselt ja piiritletult ülejäänud teabest. Eelkőige on fakti küsimus ja igal juhul tuleb eraldi vaadata, kas teave on loodud avalike ülesannete täitmisel avalikes huvides vői erahuvisid silmas pidades.

Nagu juba nimetatud ei pidanud töögrupp vajalikuks anda "dokumendi" definitsiooni, kuna see on sätestatud arhiiviseaduses".

Terminite valikul on lähtutud pőhimőttest, et nad oleks lühidad, selged ja eestikeelsed. Loobutud on pőhiseaduses kasutatud terminist informatsioon eestikeelse sünonüümi teave kasuks.

Uue terminina on infotehnoloogid soovitanud kasutusele vőtta infotehnoloogide poolt juba kasutatava termini "veebileht" , mis on seni kasutatava termini "kodulehekülg" sünonüümiks, kuid tuletatud ingliskeelsest terminist "website".

VI
SEADUSE MŐJUD

Seaduse rakendamine peaks kaasa tooma järgmised positiivsed mőjud:

1. Kasvab avalike ülesannete täitmise läbipaistvus.

Avalike ülesannete täitmist on vőimalik kontrollida saades vajalikul määral nende täitmise kohta teavet, mis omakorda peaks aitama kaasa avalike ülesannete täitmise efektiivsuse ja avaliku sektori ressursside ratsionaalsele kasutamisele.

Eelnőus on arvestatud asjaoluga, et moodsa avaliku halduse pőhimőtete rakendamisel delegeeritakse nii mőnedki avalikud ülesanded erasektorile, mistőttu ka nende poolt avalike ülesannete täitmisel jäädvustatud teave on avalik ja tagab neile eraldatud vahendite kasutamise üle avalikkuse kontrolli.

2. Tagatakse igaühele isiklike őiguste ja vabaduste realiseerimiseks vajalikule teabele juurdepääs.

3. Eraeluliste isikuandmete parem kaitse. Kui isikuandmetekaitse seadus keskendub peamiselt isikuandmete kogumisele ja säilitamisele andmekogudes, siis avaliku teabe seadus välistab ka andmekogudesse mittekantava eraelulise teabe kaitse.

4. Preventiivne mőju avalike ülesannete täitmisel őiguserikkumiste, kuritarvituste, korruptsiooni ja raiskamise ärahoidmisele.

Lőppkokkuvőttes peaks eelnimetatud mőjude koosmőjus kasvama üksikisikute usaldus avaliku vőimu vastu.

Töögrupp on seisukohal, et seaduse rakendamise positiivsed mőjud kaaluvad igal juhul üles rakendamise raskused, mis seisnevad eelkőige uue őigusliku olukorra kehtestamises avalike ülesannete täitjatele, millega nad ei ole harjunud. Loomulikult eeldab eelnőu laiaulatuslikku koolitust kőigile, kes eelnőu kohaselt on kohustatud subjektideks. Eelnőus on püütud välistada vőimalusi diskretsiooniliste (suva) otsuste langetamiseks, kuid lőpuni see ei őnnestunud.

Teabevaldaja ülesannete täitmine eeldab kvalifitseeritud, avaliku halduse organisatsiooni ja toimepőhimőtteid tundva ametnikkonna olemasolu. Loodetavalt on Eestis ametnike koolitus jőudnud sinnamaani, et avaliku teabe seaduse rakendamine ei nőua nullist alustamist. Teabevaldajate juhtidel endil on vaja teadvustada seaduse rakendamisest tulenev ja teha vastavad muudatused oma töökorralduses määratlemaks teabenőuete täitmise ja teabe avalikustamise eest vastutavad isikud.

Samas ei nőua teabenőuete täitmine mingeid sügavaid spetsiifilisi eelteadmisi. Teabenőuete täitmine on puht tehniline töö ja ei nőua mingeid olulisi eelteadmisi teabe väljastamise vői mitteväljastamise otsustamiseks, ning selle vőib eeldatavalt usaldada ametnikele ja töötajatele keele kätte jäädvustatud teave koondub - sekretäridele. Siin peab märkima, et vastupidiselt oletatavale, et eelnőu rakendamine nőuab uute töökohtade loomist, ei vaja eelnőu rakendamine uute, spetsiaalselt teabe andmisega tegelevate ametikohtade loomist. On ju reeglina teave dokumenteeritud ja dokumentide kujul olemas asutuse arhiivis ja sekretäride valduses olevates toimikutes ning ka elektroonilisel kujul. Tulenevalt eelnevast on asutuse lihtsalt vaja kindlaks määrata teabenőuete täitmise korraldussüsteem. Seadusega sellist süsteemi anda ei saa. On ju teabevaldajad erineva struktuuriga ja mőnevőrra erineva töökorralduse ja asjaajamiskorraldusega. Silmas peab pidama asjaolu, et diskretsioonilised otsused peaks langetama asutuse vői struktuuriüksuse juht, eelkőige need otsused mille tagajärjel teavet ei väljastata (§ 23, § 35, § 37).

Mőnevőrra vőib kasvada tööülesannete maht teatud ametikohtadel (näit. sekretärid).

Kindlasti on vaja teabevaldajatel korraldada ümber elektrooniliste dokumentide koostamise ja elektroonilise arhiveerimise süsteem. See vőimaldab vältida liigseid kulutusi teabe väljastamisel. Samuti nőuab korraldussüsteemi loomist seaduse kohaselt kohustuslikule avalikustamisele kuuluva teabe avalikustamine digitaalsel kujul veebilehtedel.

VII
SEADUSE RAKENDAMISEKS VAJALIKUD KULUTUSED

Eelnőus on lähtutud ökonoomsuse printsiibist.

Seaduse rakendamine ei tohi eeldatavalt minna kulukaks, sest seadus ei too kaasa töömahukaid pingutusi olemasoleva jäädvustatud ja dokumenteeritud teabe kättesaadavaks tegemisel. Ka ei eelda avaliku teabe seaduse rakendamine uute ametikohtade loomist vői täiendavaid kulutusi töötasule riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutustes. Ka seni pidid asutused väljastama dokumente ja muud teavet.

Kui seaduse rakendamine nőuab täiendavaid kulutusi töötasule, arvestades lisaülesandeid ühel vői teisel ametikohal, siis peavad asutused selle ette nägema oma 2001 aasta eelarve ettepanekutes. See aga oleneb asutuste töökorraldusest ja ei ole prognoositav.

Seaduse rakendamine eeldab kulutusi täiendőppe läbiviimiseks, mis aga on igal asutusel vői tsentraliseeritud kulutustena niigi eelarves ette nähtud ja neid ei ole vaja

eraldi prognoosida.

Kulutused paberkoopiate valmistamiseks tuleb arvestada iga asutuse eelarves tulenevalt asutuse spetsiifikast. Samas tuleb tähelepanu juhtida, et eelnőu kohaselt ei pea paberkoopiaid väljastama avalikustatud ja eelkőige andmesidevőrgu kaudu juurdepääsetavast teabest. Seega, mida rohkem teavet asutus suudab andmeside kaudu teatavaks teha, seda vähem peab ta kulutama paberkoopiatele. Eelnőus on ettenähtud tasu vőtmine alates 21 leheküljest A-4 formaadis paberkoopiate eest 3 krooni lehekülje kohta (§ 25 lg 2). Selline reegel vähendab asjatu teabe nőudmist ja teabe väljastamiseks tehtavaid kulutusi. Ka on vőimalik teabenőude täitmisest keelduda, kui see osutub ebaproportsionaalselt kulukaks vői nőuab täiendavat tööjőukulu (§ 23 lg 1 punktid 2, 5, 6,7).

Kulutused seaduse rakendamise infrastruktuurile jagunevad pőhiosas kaheks:

1. Süsteemi toimimist üldiselt tagav infrastruktuur, eelkőige üleriigilised andmesidevőrgud (projektid "Peatee", "Külatee" jm), mille läbiviimise kulutused on ette nähtud 2000 aasta riigieelarves. Kindlasti vajab eraldi käsitlemist avalike internetipunktide loomine ja rahvaraamatukogudele vastavate andmesidevőrkude ühenduste loomine ning nende varustamine vajaliku riist- ja tarkvaraga. Siin näeb eelnőu ette vastava kava (programmi) koostamist Vabariigi Valitsuse poolt (§ 55). Olukorra reaalsel hindamisel on vőimalik seaduses ettenähtud rakendamise tähtaegu ajatada.

2. Asutuste infotehnoloogiline valmisolek veebilehtede pidamiseks ja elektrooniliseks asjaajamiseks. Kőikidel ministeeriumidel ja maavalitsustel on veebilehed olemas ja töö peab jätkuma nende ühtlustamise ning arendamisega. Juba käesoleval ajal sätestavad mitmed őigusaktid kaudselt veebilehe pidamise kohustuse (politseiseadus, Vabariigi Valitsuse reglement punkt 251). Kindlasti ei ole veebilehe pidamist alustanud kőik ametid ja inspektsioonid, milleks tuleb kulutused ette näha vastavalt vajadustele. Hallatavate riigiasutuste veebilehtede pidamise kulutused on vőimalik ette näha järgnevatel aastatel vastavalt nende vőimalustele ja kőrgemalseisva valitsusasutuse plaanidele. Selline vőimalus on sätestatud eelnőu paragrahvi 56 lőikes

Kohalike omavalitsuste elektroonilise dokumendihalduse süsteemi loomine nőuab kahtlemata täiendavaid kulutusi kohaliku omavalitsuste eelarvetest ja siin on olukord kohalikes omavalitsusüksustes erinev. Kulutused ei ole täpselt prognoositavad, kuid eelnőus antakse vőimalus neid optimeerida tulenevalt oludest. Nii sätestab eelnőu § 31 lőige 2 vőimaluse, et mitmed linna- ja vallavalitsused vőivad pidada lepingu alusel ühist veebilehekülge. Eelnőu § 56 lőige 2 vőimaldab veebilehe pidamist kohaliku omavalitsusüksuse täitevorgani poolt alustada alles 1. jaanuarist 2002.

Mőnevőrra toob kulutusi kaasa ametiasutuse siseseks tunnistatud teabe tembeldamine, kui templi hinnaks lugeda 100 krooni, siis ühe vői teise asutuse majanduskulude kasv ei ole märkimisväärne.

Otsesed kulutused kaasnevad kahe uue ametikoha loomisega Siseministeeriumi valitsemisalas oleva Andmekaitse Inspektsiooni poolt järelevalve funktsiooni täitmiseks. Ligikaudsete arvutuste kohaselt koos vajamineva inventari ja töötasuga on kahe ametikoha loomisega kaasnevad vajalikud kulutused eelarveaastas 350 000 krooni.

VIII
RAKENDUSAKTID

Eelnőus ei ole otseselt ette nähtud ühegi uue Vabariigi Valitsuse vői ministri määruse kehtestamist. Küll on eelnőu vastuvőtmisel tulenevalt eelnőu paragrahvi 12 lőikest 6 ja paragrahvist 58 vaja muuta Vabariigi Valitsuse 2. juuli 1996 aasta määrusega nr 183 kinnitatud "Valitsusasutuste asjaajamiskorra aluseid" andes määruse uues redaktsioonis arvestamaks kaasaja infotehnoloogiast tulenevaid vőimalusi ja muutunud seadusandlust (avaliku teabe seadust ja avaldustele vastamise seadusesse tehtud muudatusi - eelnőu § 62), samuti laiendades asjaajamiskorra aluseid kőigile riigiasutustele. Samuti nőuab eelnőu rakendamine arhiiviseaduse alusel Vabariigi Valitsuse 29. detsembri 1998 aasta määruse nr 308 kehtestatud "Arhiivieeskirja" kooskőlla viimist avaliku teabe seadusega osas, mis puudutab teabe ja dokumentide (arhivaalide) väljastamist riigi-ja kohaliku omavalitsuse asutuste poolt. Kehtetuks tuleb tunnistada arhiivieeskirja punktid 163 kuni 167. Arhiiviseadusega ja arhiivieeskirjaga sätestatud arhivaalidele juurdepääsu kord jääb kehtima arhiiviasutuste osas tulenevalt nende poolt vőimaldatava juurdepääsu spetsiifikast (arhivaalidega tutvumine lugemissaalides, originaaldokumentide väljastamise kord, arhivaalide suur hulk jm), samas ei ole arhiiviasutustes säilitatavatele arhivaalidele ette nähtud mingeid täiendavaid juurdepääsupiiranguid.

Kuna eelnőu koostamine ei eelda täiesti uute regulatsiooni väljatöötamist ja seaduse rakendamiseks peaks jääma piisavalt aega (jőustumine 2001), siis Vabariigi Valitsuse määruste eelnőude kavandeid ei esitata.

Kindlasti on vaja kőigil teabevaldajatel enne seaduse jőustumist üle vaadata oma asjaajamist ja töökorraldust sätestavad sisemised őigusaktid (tulenevalt eelnőu 2. peatükist ja § 58 lőikest 2) ja viia nad seadusega kooskőlla.

IX
SEADUSE JŐUSTUMINE

Seaduse jőustumine on eelnőus ette nähtud 1. jaanuaril 2001. Eeldatavalt peaks seaduse vastuvőtmise ja jőustumise vahele jääma vähemalt 6 kuuline vacatio legis eelkőige selleks, et teabevaldajad saaksid korraldada töötajate väljaőppe ja töökorraldust ning viia asjaajamist sätestavate sisemised dokumendid vastavusse seadusega. Kui eelnőu kooskőlastamise käigus selgub, et mőni asutus ei ole valmis seaduse rakendamiseks 2001 aasta 1 jaanuarist, siis vőib kaaluda ühe vői teise sätte hilisemat jőustamist.

X
EELNŐU KOOSKŐLASTAMINE

Eelnőu esitati kooskőlastamiseks ministeeriumitele, minister K. Saksale, minister T. Asmerile, Eesti Linnade Liidule ja Eesti Omavalitsusliitude Ühendusele, maavalitsustele, Riigikantseleile, Vabariigi Presidendi Kantseleile, Riigikogu Kantsleile, Őiguskantsleri Kantseleile, Eesti Pangale, Riigikontrollile.

Eelnőu tuli esitada täiendavale kooskőlastusele Keskkonnaministeeriumile, Majandusministeeriumil, Rahandusministeeriumil ning Eesti Linnade Liidule.

Eelnőu ei kooskőlastanud Justiitsministeerium. 19.aprillil 2000.a toimunud eelnőu arutelul töögrupi liikmete, Justiitsministeeriumi ja Siseministeeriumi esindajate vahel pőhilised lahkarvamused leidsid lahenduse ning mille järgselt vőib eelnőu kooskőlasta jätmise tinginud asjaolud lugeda äralangenuks.

Justiitsministeeriumi avaliku őiguse osakonna juhataja Ülle Madise kaasabil eelnőu teksti parandati.

Kooskőlastamise käigus esitatud ettepanekute ja märkuste arvestamise vői arvestamata jätmise kohta on koostatud käesolevale seletuskirjale juurdelisatud tabel.

Erik Peterson (tel 612 5015)