Kokkuvőte EALLi ankeetküsitlusest avaliku informatsiooni kättesaadavuse kohta0

EALL korraldas 9.juulist 17.augustini 1998 küsitluse oma interneti kodulehekülje kaudu, et välja selgitada probleeme avaliku informatsiooni kättesaamisel. Paljusid antud ettepanekutest saab rakendada avaliku informatsiooni seaduse eelnőus.

Infovabaduse ankeedis tuli kirjeldada, missuguses ametkonnas (näiteks ministeerium, kohus, hooneregister, vallavalitsus, jne) on tekkinud probleem info saamisega ning missugused on ettepanekud selle korra muutmiseks.

Enam kui kuu jooksul laekus kokku ligi 50 ettepanekut, enamik neist elektronposti teel, kuid ka tavalise postiga. Lisaks esitati tähelepanekuid telefonitsi. Ankeedi täitjatel oli vőimalus paluda EALLil oma nime ja ametikohta mitte avaldada, mida mőned avaldajad ka kasutasid (täiesti mőistetav näiteks, et riigiametnik, kes juhib tähelepanu teise riigiameti halva infotöö peale, ei soovi oma andmete avaldamist). 20.augustil 1998 saatis EALL ülevaate ettepanekutest Siseministeeriumisse, mille töögrupp on koostanud avaliku informatsiooni seaduse eelnőu.

Vastanud vőib jagada kahte suuremassse gruppi:

a) professionaalsed infotöötajad (ajakirjanikud, teadlased, arvuti- ja infotehnoloogiaspetsialistid);

b) tavakodanikud erinevatelt elualadelt.

Ettepanekute ja tähelepanekute üks läbiv teema oli praegu valitsev liigne ametnike suva info andmisel. Puuduvad kindlad reeglid, mille alusel avalikku informatsiooni väljastatakse. See tekitab juhuslikkust, üksikametniku omavoli, inimeste jooksutamist. Ettepanekute tegijad soovitasid vähendada praegust avaliku informatsiooni väljastamise prognoosimatust.

Kuna tegemist polnud avaliku arvamuse küsitluse, vaid ettepanekute korjamisega vabatahtlikelt avaldajatelt, ei saa küsitlust pidada representatiivseks. Kuid ankeetide pőhjal vőib siiski järeldada, et eriti terav olukord valitseb kohalikes omavalitsusasutustes. Seal on info valdajate suva veelgi suurem kui üleriiklikes asutustes.

Täiesti lubamatult on näiteks Keila Linnavalitsus esitanud kohalikele ajakirjanikele kavandi, mille alusel tulevikus saaks Keila Linnavalitsusest ametlikku infot ainult juhul, kui ajakirjandus nőustub kőik linnavalitsust puudutavad materjalid enne avaldamist ette näitama. Vastasel juhul vőtab linnavalitsus endale őiguse ajakirjandusele infot mitte anda. Samuti kavatseb linnavalitsus sisse seada nőude, et tema informatsioon ilmuks muutmatul kujul ning ilma mingite kommentaarideta. Kui linnavalitsus need kavad ellu viib, on tegemist pőhiseadusvastase tegevusega (paragrahvide 44 ja 45 rikkumine).

EALL loodab, et kohalikud ajakirjanikud suudavad selle linnavalitsuse plaani pőrmustada.

Kuid samalaadseid kaebusi ja märkusi tuli veel mitmetest maaakondadest. Nii kirjutab üks maakonnalehe ajakirjanik: “Ilmselt ei vőeta maakonna- ja väiksema piirkonna ajalehti sama tősiselt kui ülevabariigilisi ajalehti… Info peab olema vabalt ja tasuta kättesaadav kőigile ajakirjandusväljaannetele, hoolimata lehe asukohast.”

Juhin siin tähelepanu, et ajakirjanik esitab ametnikele küsimusi oma lugejate, so kohalike elanike nimel, mitte ainult enda tarbeks. Seega ignoreerivad paljud kohalikud vőimuorganid sadu ja tuhandeid oma piirkonna elanikke, mitte ainult mőnda “tülikat ajakirjanikku”.

Ettepanekutes kurdeti linnavalitsuste töötajate keeldumise üle anda infot linnavalitsuse liikmete toimimise kohta (kohustused, ülesanded, vastutus, infosüsteem jms) ja samuti nende tegevuse kohta (oma haldusala allasutuste toimimine ja munitsipaalvara kasutuse sihipärasuse ja otstarbekuse kontrollimine ja regulatsioon). Ametiasutustes väidetakse, et tegemist on ainult ametialaseks kasutuseks mőeldud infoga.

Kodanikud kurtsid ankeetides, et neile keeldutakse andmast teavet selle kohta, milleks on kasutatud nende poolt lepingu alusel munitsipaalettevőttele makstud elamuhooldustasu. Samuti keelduti avalikustamast munitsipaalettevőttes läbiviidud revisjoni akti, kuna taas olevat see “ametkondlik info”.

Nii kohalike omavalitsuorganite kui üleriiklike riigiasutuste töötajate kohta kurdeti, et keeldutakse andmast infot ametnike välisreiside kohta. Piletite hind, päevarahad jne väidetakse algul olevat alles kinnitamisel. Kui “tüütud” päringud jätkuvad ka mitmed nädalad pärast reisi, teatavad ametnikud, et raha kulutati “vastavalt eeskirjadele” jne.

Eiratakse kirjalikke päringuid, st vastust ei saadeta (nt küsimused linnavara kasutamise vms kohta).

Omavalitsusasutuse eelarve ja munitsipaalvara kasutamise sihipärasuse ja otstarbekuse hindamise üle pole avalikkusel vőimalik kontrolli pidada, kuna infopäringutele vastatakse järjekindlalt, et tegemist on ametkondliku infoga, mis pole levitamiseks.

Vastajad panid ette kohustada kohalikke omavalitsusi avaldama konkursside tulemused raha paigutamise kohta pankadesse ning avaldada saabunud ettepanekud uute hoonete rajamiseks ja oluliste juurdeehituste tegemiseks ajakirjanduses 1 kuu enne asja arutamist omavalitsuses.

Avaliku informatsiooni seadus peab välistama, et kohalik omavalitsusasutus asuks sätestama mingeid eeltingimusi enda poolt toodetava informatsiooni väljastamisel.

Eeltsensuuri nőuet (st enne infot ei saa, kui ei nőustu materjali enne avaldamist ette näitama) kurdeti ka ministeeriumide kohta, mitte ainult kohalike omavalitsuste puhul.

Siseministeeriumi haldusalasse kuuluvate konkreetsete asutuste tegevuse kohta arvati järgmist.

Kőige enam oli kaebusi kodakondsus- ja migratsiooniameti (KMA) infopoliitika kohta. Pahandati selle üle, et valitseb segane kord info jagamises ja nőudmistes. Ka teiste ametkondade esindajad kurtsid näiteks, et KMAst ei pőhjendata, miks peab kodanik oma kodakondsust tőestama. KMA puhul pahandati ka veidra koduleheküljega, mille see riigiasutus on üles riputanud Internetis (www.mig.ee): materjal on poolik, lubatud lingid puuduvad, avaküljel on lapsik viide kellelegi Johnile (kes sőimab oma kunagise koolidirektorit jne). Riigiasutus ei tohi lubada sellise diskrediteeriva materjali ülesriputamist (oleks täiesti mőeldamatu, et ilmuks infovoldik, kus pooled leheküljed on tühjad ning kujundaja lisab ülevaate oma keskkooliaegsetest üleelamistest vőimatute pedagoogide käe all). (Link kőrvaldati augusti lőpus, peale kirja saatmist Siseministeeriumisse- TT).

Tősiseid süüdistusi esitati politsei puuduliku infotöö kohta. Näide ühest kirjast: “Politseist öeldakse: "Mina pole volitatud ütlema". Ja ongi kogu lugu. Ei mingit infot millegi kohta. Kőik ütlevad tihtipeale nii ja kui teabeteenistujat kohal pole, vőib täiesti ilma infota jääda. Kőige hullem on see, et näiteks mőni korrapidaja annab kenasti kőik vajaliku, aga teine samal ametipostil istuv mees mitte. Millest see küll sőltub? Tegelikult tuleb organisatsioonis endas kord paika panna. Oleks, et tegu on Pentagoniga, ent kui kohalik vői üleriiklik väljaanne soovib lihtsalt nt liiklusőnnetuste ööpäevast kroonikat, ei tohiks sääraseid tőrkeid tekkida.”

Politsei puhul kurdeti ka prefektuuri pressiesindaja ignorantsuse ja ebareeglipärase töö üle. Väidetavalt on info andmise őigus vaid pressiesindajal, kuid selle puhkuse ajal pole määratud asendajat, nii et info saamine on häiritud.

“Virumaa Nädalalehe”esindaja kurdab, et politseiamet püüab mööda hiilida info andmisest Lääne-Viru prefekti ametiautoga 1.08.1998 toimunud liiklusőnnetuse kohta. Samuti on meenutatud Lääne-Virumaa ja Saaremaa prefektide kunagisi infokeelde ajakirjandusele “karistuseks” liigse pealetükkivuse ja politsei arvates ühekülgse kajastamise eest. Nagu juba kohalike omavalitsusasutuste juures märgitud, peab infoseadus välistama infoblokaadiga “karistamise” ning lisatingimuste seadmise info saamisel.

Halva informeerituse eest kritiseeriti politseiasutuste ning ka prokuratuuriorganite pressiesindajaid.

Kaitsepolitseile ja prokuratuurile heideti ette keeldumist avalikustada kriminaalasjade lőpetamise määrusi (näiteks ei andnud kumbki välja endiste keeletunnistuste vőltsimises kahtlustatud prokuröride kriminaalasjade lőpetamise määruste tekste, öeldi ankeedivastuses).

Ankeetides viidatakse probleemidele perekonnaseisuameti arhiividega. Märgitakse, et infot saab hästi Eesti Ajalooarhiivist vői ka kirikus asuvast kirikuraamatust. Kui aga kirikuraamat asub perekonnaseisuameti arhiivis, on selle kasutamine väga keeruline (vőimaldatakse vähe aega, vőetakse tasu, perekonnaseisuameti arhiivis ei lubata teha märkmeid jms).

Vanglate kohta heidetakse ette, et telefoni teel ei anta infot, kas see vői teine isik istub selles vői teises vanglas (et näiteks pakki viia). Samas tehakse ettepanek, et teave vanglates hoitavate isikute kohta peab olema avalik, st igaühel on őigus saada teda huvitava isiku kohta teavet tema vanglasviibimise vői seal mitteviibimise kohta.

Ettepanekutes nőuti arutatavate seaduseelnőude avalikustamist “algusest peale”. Praegu avalikustatakse seaduseelnőu alles siis, kui valitsus on selle heaks kiitnud. “Seadusi tehakse ikka selleks, et kodanike elu oleks parem, seetőttu peaksid kodanikud (ajakirjanduse vahendusel) ka olema informeeritud, mida maksumaksja raha eest töötavad ametnikud oma kontorites arutavad,” on kirjas ettepanekus. “Praegu ei saa ajakirjandus avalikkust piisava efektiivsusega informeerida, sest puudub legaalne ligipääs arutamisjärgus seaduseelnőudele.”

Üks probleemring puudutab Internetti. Tehakse ettepanek avaldada kőik seaduseelnőud ja kohalike volikogude otsuste eelnőud Internetis. Samuti tuleks seadustada elektronpost kui riigiasutusele ja kohaliku omavalitsusele küsimuse esitamise viis, millele tuleb vastata

nagu tavalisele kirjale. Internetikeskkond tuleks seadustada kui üks avaliku informatsiooni levitamise kanal, st riigiasutused vastuvatad oma Internetilehekülgedel esitatu eest samuti, nagu nad vastutavad oma trükistes ilmunu eest (vt ülaltoodud näide KMA poolikust leheküljest).

Üks avaldaja avaldab arvamust: “On tekkinud väga pőnev ja absurdne olukord, kus tavalisel inimesel on väga raske hankida ükskőik millist infot riigiasutustest, kuid samas on vőimalik osta andmebaase kőiksuguse infoga.”

Kokkuvőtteks küsitluse kohta: EALL pole enamikel juhtudel teostanud uurimist, kuivőrd vastavad meile saaadetud märkused reaalsusele. Küll oleme kogunud täiendavat infot mőnede markantsemate juhtude kohta, samuti siis, kui tegemist on spetsiifiliselt ajakirjanduse infovabadusega seotud probleemidega. Mőned ankeetides ülesloetud probleemid puudutavad juba olemasolevaid seadusi ning ei vaja käsitlemist avaliku informatsiooni seaduses.

Ankeetküsitlus andis kinnitust tősiasjale, et avaliku informatsiooni seadus peab minimeerima ametniku suva info andmisel, mis on praegu suurim probleem. Samuti on uues seaduses vaja sätestada informatsiooniandmise kohustus nii aktiivselt kui passiivselt (aktiivselt, st ametiasutus teatab avalikkusele ise igast oma otsusest ja infotootest; passiivne, st ametiasutus vastab laekunud infopäringule).

Tarmu Tammerk, Eesti Ajalehtede Liidu tegevdirektor