EALLi kommentaare siseministeeriumi ametnike 1998.a. koostatud seaduseelnőule

See eelnőu jäeti töörühma poolt 1998.a kőrvale.

(Väljavőtteid siseministeeriumile augustis 1998 saadetud kommentaaridest)

Siseministeeriumis 1998.a juulikuus valminud avaliku informatsiooni seaduse eelnőu on liiga skemaatiline, üldine ja ebamäärane. Lahti on kirjutamata selle seaduse seisukohalt vőtmemőiste nagu “asutusesiseseks kasutamiseks mőeldud informatsioon”. Oma praeguses variandis seadustaks eelnőu kahetsusväärselt eksisteeriva suva, millega ametnikud liiga tihti keelduvad info andmisest.

Seaduse detailsemaks muutmisel on mőttekas vaadata ka őiguskantsleri ettepanekut riigisaladuste seaduse kohta, sest praegune eelnőu oma umbmäärasuses satub samade karide otsa.

Seaduseelnőu ettevalmistamisel tuleb järgida ka Läänemeremaade Nőukogu demokraatlike institutsioonide ja inimőiguste voliniku Ole Esperseni raportit avaliku informatsiooni alase seadusandluse kohta.

Seaduse eesmärk peab olema juurutada mőttelaad, et kőik avalik informatsioon on avalik, välja arvatud täpselt defineeritud erandjuhud, nagu riigisaladus ja teatud eraisikut puudutav info. Avalik info peab olema kättesaadav igaühele. Selle mőttega on vastuolus aga mitmed praegused klauslid: nt nőue taotlejale esitada isikuandmed. Isikuandmeid vőib nőuda vaid siis, kui isik soovib näha üksikisikut puudutavat infot (peab tőendama, et oledki see isik). Isikut tőendava dokumendi nőudmine välistaks täielikult telefonipäringud.

Tasu määrad dokumentide väljastamise eest tuleb sätestada seaduses, mitte jätta seda valitsuse otsustada. Tasu peab olema selline, mis ei muutu takistavaks infopäringute tegemisel. Ka Riigikogu poolt vastuvőetud otsus “Eesti infopoliitika pőhialused” sätestab, et avaliku informatsiooni kasutajal tuleb vaid katta selle paljundamise otsekulud.

Seaduse toimeala peab olema laiem kui vaid riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutused. Vaja on kaasata ka riigi ja kohaliku omavalitsuse osalusega äri- ja mittetulundusühingud ning avalik-őiguslikud isikud. Nii peaks seadus haarama näiteks ka koole, ülikoole, ETVd ja Eesti Raadiot, kaitseväge, infrastruktuuri ettevőtteid, mis on osaliselt vői tervikuna antud erakätesse (nt Tallinna Vesi).

Informatsiooniga tutvumisel on vaja sätestada ka arvuti kasutamine (mitte ametniku tööarvuti, vaid avalike infopunktide loomine).

Selle seaduse mőjukus hakkab väga palju sőltuma kaebuste esitamise korrast. Kaebuste esitamiseks on kindlasti vaja anda ka kohtueelne vőimalus (arutlusvariandid: info-ombudsman, laiendada őiguskantsleri pädevust). Kuidas seondub kohtueelse vőimaluse loomine Pőhiseaduse vőimaliku muutmisega?

Seaduse loomisel on tunduvalt enam vaja arvestada teiste riikide läbikäidud teed (vt O.Esperseni vőrdlev ülevaade). Mőttekas on arvestada ka pőhimőtteid, mis on sees Suurbritannia avaliku informatsiooni seaduse eelnőus, kuna seda vőib pidada väga edumeelseks ja avalikkusele suuri garantiisid andvaks (Internetis www.open.gov.uk).

Uus, laiendatud töögrupp peaks analüüsima ka neid seadusi, millele praegune eelnőu viitab, eesmärgiga neid parandada, kaasajastada vői mőni nendest hoopis avaliku informatsiooni seaduse osaks muuta (nt riigisaladuse seadus, mis peab nagunii pőhjalikule ümbertegemisele minema, kuna őiguskantsler on selle pőhiseaduse vastaseks kuulutanud).

Praeguse eelnőu muudab keeruliselt mőistetavaks rikkalik viitamine teistele seadustele. Kuna tegemist ei ole mingi kitsa valdkonna seadusega, vaid kogu elanikkonda puudutava ühiskonna avatumaks muutmise seadusega, on vaja erilist tähelepanu pöörata seaduse üldarusaadavusele. Viited teistele seadustele on vaja eelnőus lahti kirjutada ja alles siis viidata. Lisaks on seaduse kohta vaja koostada ka väike voldik vői broshüür, kus on kirjas, mis őigused see seadus annab, koos näidetega, millistest asutustest infot saab ja mil viisil (käsiraamatu stiilis abivahend).

Tarmu Tammerk, EALLi tegevdirektor